Otse põhisisu juurde

Oskar Luts "Kevade"

Juba ammu mõtlesin, et peaks "Kevadet" lugema. Vist seetõttu, et ta kaunis lõbusa sisuga asi tundub, ja seetõttu, et teda vist ainult korra varem lugenud olin. 

Tavaliselt eelistan kõigepealt raamatu läbi lugeda ja seejärel filmi vaadata. "Kevade" puhul polnud muidugi seda lootustki. Selleks ajaks, kui raamat koolis (kusagil 5. klassis ehk?) lugemisele tuli, olin filmi ilmselt juba päris mitu korda näinud. Toots ja Kiir rääkisid raamatut lugedes filmitegelaste häältega, arvatavasti ka Arno ja Teele. 


Ega kindel pole, kes "Kevade" peategelane on.
Arno kindlasti, aga ehk ka Toots.

Lugu oligi lõbus ja kaunis kerge. Kui mingi koha peale sattusin, mida filmis pole, siis oli tihti ka kohe aru saada, miks teda filmi ei võetud. Näiteks oli mitmeid unenägude kirjeldusi ja jandilugude jutustamist ehk põhilooga lõdvalt seotud sisu. Ega ta seetõttu lugedes eriti huvitanud ka. 

Tegelased olid ka raamatus lahedad (filmis ju nagunii). Paljud ei saanud nö eetriaega kuigi kauaks, ometi joonistati väheste tõmmetega hästi välja. 

Minu jaoks on viimasel ajal (ka "Kevade" filmi vaadates) olnud kõige huvitavam tegelane Imelik. Vist seetõttu, et ta esindab mitmes asjas minu vastandit. Ikka huvitav, kui keegi teistmoodi on. 

Lutsu lause Imeliku kohta (kelle eesnimi muidugi Jaan oli):

Kogu maailmaga ja enesega väga rahul olles ja kõik asjaolud ikka ja igal ajal täiesti korras leides, naeratas ta vaikselt ja tuli pikkamisi tahapoole.

Põhjus, miks just praegu "Kevadet" lugesin, oli see, et leidsin Ülo Soosteri humoorikate ja kohati diipide illustratsioonidega väljaande.




Täitsa huvitav lugu, aga "Kevade" on vist ainus Lutsu raamat, mida lugenud olen.

Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Peter Høeg "Preili Smilla lumetaju"

"Preili Smilla lumetaju" on juba kaua olnud minu lemmikumaid raamatupealkirju. Tundub selline õrn ja romantiline. Aga on petlik. See pole mingi kaunis lugu. Krimilugu on. Ulmet ka ei välista. Smilla on 37-aastane Kopenhaagenis elav naine, kelle isa taanlane ja ema inuiti päritolu. Esimesed eluaastad on Smilla elanud Gröönimaal, siis ema surma järel arstist isaga Taani tulnud. Lume ja jää kohta on tal laialdased teadmised, mis (osaliselt) pärinevad ilmselt piisavalt varasest lapsepõlvest, et seda võikski rohkem lumetajuks nimetada. Lund lugeda on sama, mis kuulata muusikat. Kirjeldada, mida sa oled lugenud, tähendab seletada muusikat kirjalikult. Raamat algab sellega, et Smilla naabripoiss Esajas on katuselt kukkumise tagajärjel surma saanud. Smilla usub, et juhtunu oli kuritegu. Kogu ülejäänud raamatu ta uuribki, mis juhtuda võis. Esajase loo tagant koorub välja üks suurem lugu. Suht algusest hakkasin aduma, et see meenutab Stieg Larssoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...