Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi. 

Mõistuse versioon

Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu.

Tunnete versioon

Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi?

Siin on niisiis kaks peategelast: Magda sünniaastaga 1880 ja Nora sünniaastaga 1890. Ühel hetkel Magda abiellub Nora isa Leoga. Leo on see tegelane, keda suurem osa raamatust kohal pole, aga keda oodatakse ja igatsetakse. Kes ta tegelikult on? Mine tea. Soovunelm ilmselt.

Magda ja Nora lähevad nagu eri suundades. Üks ootab nagu kogu aeg midagi paremat ja teine annab aina enam alla. 

Tegevus on Tartus (üks väike jupp ka Pariisis) aastail 1895-1914. Fortuuna uulits ja Toomemägi ja muud tuttavad kohad. Võiks olla suurepärane, aga minu jaoks, nagu eelpool öeldud, moodustas põhiatmosfääri lõputu musta laega tuba.

Mingi koha peal oli huvitav arutlus surmahirmu kohta. Et kui inimene saaks suhtuda sellesse nagu nälga või väsimusse. Nälga ja väsimust me ju ette ei karda, need on mingil hetkel keha loomulikud olekud.

Ka sellest raamatust on räägitud raadiosaates Loetud ja kirjutatud. Eva Koff ise rääkis.

Samalt autorilt varem loetud:

• Sinine mägi (tollal meeldis)