Otse põhisisu juurde

Liisi Õunapuu "Le Rhino"

Mirth on naisterahvas, kelle elus toimub kõigepealt liikluskorralduse muudatus (hea väljend, siin tähendab elukaaslasega lahkuminekut), seejärel kaotab ta töökoha. Järgneb masendusperiood, kus Mirth jagab toidukordi ja vestlusi vaid apelsinipuuga. Siis saab ta kirja, kus kutsutakse kandideerima tööle avatavasse restorani Le Rhino. Ei tule vist üllatusena, et Mirth asubki restoranis tööle. Kolleegid on huvitavad, kuivõrd Le Rhino päris tavalisi tüüpe ei palkagi.

Kõige rohkem meeldis selle raamatu idee. Mulle tundub, et tahtis olla lootusrikas lugu värvikate ja soojade tegelaste ning maagilistena mõjuvate paikadega. Kui see poleks raamat, siis ta oleks kakao või kaneelirull. Niuke ideaalmaailm, mis seetõttu ka pisut naiivsena mõjub. Aga las ta mõjub, siia sobib.

Kirjutaja on vaimukas ja fantaasiarikas, päris humoorikate ütlemistega. Huvitav oli, et lugedes hakkasin arvama, et umbes aiman, milline inimene on selle raamatu autor. See pole kaugeltki alati nii. Mats Traadi "Tants aurukatla ümber" näiteks ei öelnud mulle mitte midagi Mats Traadi kui inimese kohta (kuigi väga kõva raamat), "Le Rhino" seevastu küll. Igaüks ei kirjuta sihukest raamatut. Kirjutab optimistlik unistaja, niuke Roheliste viilkatuse Anne, kes õhkab, et küll on tore elada maailmas, kus oktoobrikuud olemas on. (Nõustun.) Andestust võimaliku kastitamise eest. 

Tunne, mida lugedes ei tekkinud, oli põnevus või tohutu kaasaelamine. Suvalisel hetkel sain raamatu kinni panna ja mitte edasi lugeda. Kuidagi ei suhestunud päriselt kunagi. Muhelesin küll (peamiselt keelekasutuse tõttu).

Asi, millega ma ei suuda harjuda, on see, kui kirjeldatakse mingit inimese osa või tunnet inimesest eraldi käituvana. Siin oli näiteks tähtis tegelane Iha. (Enimkasutatud sõnu kogu raamatus.) Umbes nii et Iha läks diivani taha ja lasi pea norgu. Meenutas üht kunagist hittraamatut (värvid ja varjundid), kus ka peategelase ego või enesekindlus või mis eri kohtadesse paigutuda ja tegevusi teha võisid. Pole minu teema.

Mõtlesin, et kui see oleks ingliskeelne raamat, mõjuks ta ehk tüüpilisena, eesti raamatuna on ebatüüpiline. Romantikažanrisse kuuluv eesti raamat pole vist üldse kuigi paljuarvuline nähtus, "Le Rhino" on lisaks veel selline, mis pole piinlik. 

"Le Rhino" on 2017. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö muide. Järg on tal ka olemas, samuti ilmus Liisi Õunapuul 2025. aastal raamat "Võõraid on lihtsam armastada".

Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...