Otse põhisisu juurde

Liisi Õunapuu "Le Rhino"

Mirth on naisterahvas, kelle elus toimub kõigepealt liikluskorralduse muudatus (hea väljend, siin tähendab elukaaslasega lahkuminekut), seejärel kaotab ta töökoha. Järgneb masendusperiood, kus Mirth jagab toidukordi ja vestlusi vaid apelsinipuuga. Siis saab ta kirja, kus kutsutakse kandideerima tööle avatavasse restorani Le Rhino. Ei tule vist üllatusena, et Mirth asubki restoranis tööle. Kolleegid on huvitavad, kuivõrd Le Rhino päris tavalisi tüüpe ei palkagi.

Kõige rohkem meeldis selle raamatu idee. Mulle tundub, et tahtis olla lootusrikas lugu värvikate ja soojade tegelaste ning maagilistena mõjuvate paikadega. Kui see poleks raamat, siis ta oleks kakao või kaneelirull. Niuke ideaalmaailm, mis seetõttu ka pisut naiivsena mõjub. Aga las ta mõjub, siia sobib.

Kirjutaja on vaimukas ja fantaasiarikas, päris humoorikate ütlemistega. Huvitav oli, et lugedes hakkasin arvama, et umbes aiman, milline inimene on selle raamatu autor. See pole kaugeltki alati nii. Mats Traadi "Tants aurukatla ümber" näiteks ei öelnud mulle mitte midagi Mats Traadi kui inimese kohta (kuigi väga kõva raamat), "Le Rhino" seevastu küll. Igaüks ei kirjuta sihukest raamatut. Kirjutab optimistlik unistaja, niuke Roheliste viilkatuse Anne, kes õhkab, et küll on tore elada maailmas, kus oktoobrikuud olemas on. (Nõustun.) Andestust võimaliku kastitamise eest. 

Tunne, mida lugedes ei tekkinud, oli põnevus või tohutu kaasaelamine. Suvalisel hetkel sain raamatu kinni panna ja mitte edasi lugeda. Kuidagi ei suhestunud päriselt kunagi. Muhelesin küll (peamiselt keelekasutuse tõttu).

Asi, millega ma ei suuda harjuda, on see, kui kirjeldatakse mingit inimese osa või tunnet inimesest eraldi käituvana. Siin oli näiteks tähtis tegelane Iha. (Enimkasutatud sõnu kogu raamatus.) Umbes nii et Iha läks diivani taha ja lasi pea norgu. Meenutas üht kunagist hittraamatut (värvid ja varjundid), kus ka peategelase ego või enesekindlus või mis eri kohtadesse paigutuda ja tegevusi teha võisid. Pole minu teema.

Mõtlesin, et kui see oleks ingliskeelne raamat, mõjuks ta ehk tüüpilisena, eesti raamatuna on ebatüüpiline. Romantikažanrisse kuuluv eesti raamat pole vist üldse kuigi paljuarvuline nähtus, "Le Rhino" on lisaks veel selline, mis pole piinlik. 

"Le Rhino" on 2017. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö muide. Järg on tal ka olemas, samuti ilmus Liisi Õunapuul 2025. aastal raamat "Võõraid on lihtsam armastada".

Kommentaarid

Popid

Kuningannad 1925 - #4 Norra Maud

Norra kuninganna Maud (1869-1938) Maud Charlotte Mary Victoria sündis 1869.aastal, isaks tollane Walesi prints (ja hilisem Ühendkuningriigi kuningas) Edward VII ning emaks Taani printsess Alexandra. Seega olid tema vanavanemad (sh kuninganna Victoria) kõik monarhid.  Maud oli kõige noorem laps, tal oli kaks venda ja kaks õde. Üks vend oli tulevane kuningas George V. Lapsepõlves kutsuti Maudi Harryks. Ta oli väga elav laps, tema kasvatamist võtsid vanemad pigem vabamalt kui rangemalt. Vanaema Victoriale see väga ei meeldinud, aga no mis teha. Maud käis tihtipeale emaga tolle kodumaal Taanis kaasas, samuti Norras ja Vahemere kruiisidel. 1896. aastal abiellus Maud Taani kuninga Frederik VIII pojaga, st oma ema vennapojaga. Tolle nimi oli Carl. Kuni 1905. aastani elati peamiselt Taanis, aga Maudi isa Edward kinkis neile ka Inglismaal maja, et paari Inglismaa visiidid tihedad oleksid. Seal majas sündis 1903. aastal paari ainus laps Alexander. Pulmapilt (peale vajut...

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...