Otse põhisisu juurde

Liisi Õunapuu "Le Rhino"

Mirth on naisterahvas, kelle elus toimub kõigepealt liikluskorralduse muudatus (hea väljend, siin tähendab elukaaslasega lahkuminekut), seejärel kaotab ta töökoha. Järgneb masendusperiood, kus Mirth jagab toidukordi ja vestlusi vaid apelsinipuuga. Siis saab ta kirja, kus kutsutakse kandideerima tööle avatavasse restorani Le Rhino. Ei tule vist üllatusena, et Mirth asubki restoranis tööle. Kolleegid on huvitavad, kuivõrd Le Rhino päris tavalisi tüüpe ei palkagi.

Kõige rohkem meeldis selle raamatu idee. Mulle tundub, et tahtis olla lootusrikas lugu värvikate ja soojade tegelaste ning maagilistena mõjuvate paikadega. Kui see poleks raamat, siis ta oleks kakao või kaneelirull. Niuke ideaalmaailm, mis seetõttu ka pisut naiivsena mõjub. Aga las ta mõjub, siia sobib.

Kirjutaja on vaimukas ja fantaasiarikas, päris humoorikate ütlemistega. Huvitav oli, et lugedes hakkasin arvama, et umbes aiman, milline inimene on selle raamatu autor. See pole kaugeltki alati nii. Mats Traadi "Tants aurukatla ümber" näiteks ei öelnud mulle mitte midagi Mats Traadi kui inimese kohta (kuigi väga kõva raamat), "Le Rhino" seevastu küll. Igaüks ei kirjuta sihukest raamatut. Kirjutab optimistlik unistaja, niuke Roheliste viilkatuse Anne, kes õhkab, et küll on tore elada maailmas, kus oktoobrikuud olemas on. (Nõustun.) Andestust võimaliku kastitamise eest. 

Tunne, mida lugedes ei tekkinud, oli põnevus või tohutu kaasaelamine. Suvalisel hetkel sain raamatu kinni panna ja mitte edasi lugeda. Kuidagi ei suhestunud päriselt kunagi. Muhelesin küll (peamiselt keelekasutuse tõttu).

Asi, millega ma ei suuda harjuda, on see, kui kirjeldatakse mingit inimese osa või tunnet inimesest eraldi käituvana. Siin oli näiteks tähtis tegelane Iha. (Enimkasutatud sõnu kogu raamatus.) Umbes nii et Iha läks diivani taha ja lasi pea norgu. Meenutas üht kunagist hittraamatut (värvid ja varjundid), kus ka peategelase ego või enesekindlus või mis eri kohtadesse paigutuda ja tegevusi teha võisid. Pole minu teema.

Mõtlesin, et kui see oleks ingliskeelne raamat, mõjuks ta ehk tüüpilisena, eesti raamatuna on ebatüüpiline. Romantikažanrisse kuuluv eesti raamat pole vist üldse kuigi paljuarvuline nähtus, "Le Rhino" on lisaks veel selline, mis pole piinlik. 

"Le Rhino" on 2017. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö muide. Järg on tal ka olemas, samuti ilmus Liisi Õunapuul 2025. aastal raamat "Võõraid on lihtsam armastada".

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...