Mirth on naisterahvas, kelle elus toimub kõigepealt liikluskorralduse muudatus (hea väljend, siin tähendab elukaaslasega lahkuminekut), seejärel kaotab ta töökoha. Järgneb masendusperiood, kus Mirth jagab toidukordi ja vestlusi vaid apelsinipuuga. Siis saab ta kirja, kus kutsutakse kandideerima tööle avatavasse restorani Le Rhino. Ei tule vist üllatusena, et Mirth asubki restoranis tööle. Kolleegid on huvitavad, kuivõrd Le Rhino päris tavalisi tüüpe ei palkagi.
Kõige rohkem meeldis selle raamatu idee. Mulle tundub, et tahtis olla lootusrikas lugu värvikate ja soojade tegelaste ning maagilistena mõjuvate paikadega. Kui see poleks raamat, siis ta oleks kakao või kaneelirull. Niuke ideaalmaailm, mis seetõttu ka pisut naiivsena mõjub. Aga las ta mõjub, siia sobib.
Kirjutaja on vaimukas ja fantaasiarikas, päris humoorikate ütlemistega. Huvitav oli, et lugedes hakkasin arvama, et umbes aiman, milline inimene on selle raamatu autor. See pole kaugeltki alati nii. Mats Traadi "Tants aurukatla ümber" näiteks ei öelnud mulle mitte midagi Mats Traadi kui inimese kohta (kuigi väga kõva raamat), "Le Rhino" seevastu küll. Igaüks ei kirjuta sihukest raamatut. Kirjutab optimistlik unistaja, niuke Roheliste viilkatuse Anne, kes õhkab, et küll on tore elada maailmas, kus oktoobrikuud olemas on. (Nõustun.) Andestust võimaliku kastitamise eest.
Tunne, mida lugedes ei tekkinud, oli põnevus või tohutu kaasaelamine. Suvalisel hetkel sain raamatu kinni panna ja mitte edasi lugeda. Kuidagi ei suhestunud päriselt kunagi. Muhelesin küll (peamiselt keelekasutuse tõttu).
Asi, millega ma ei suuda harjuda, on see, kui kirjeldatakse mingit inimese osa või tunnet inimesest eraldi käituvana. Siin oli näiteks tähtis tegelane Iha. (Enimkasutatud sõnu kogu raamatus.) Umbes nii et Iha läks diivani taha ja lasi pea norgu. Meenutas üht kunagist hittraamatut (värvid ja varjundid), kus ka peategelase ego või enesekindlus või mis eri kohtadesse paigutuda ja tegevusi teha võisid. Pole minu teema.
Mõtlesin, et kui see oleks ingliskeelne raamat, mõjuks ta ehk tüüpilisena, eesti raamatuna on ebatüüpiline. Romantikažanrisse kuuluv eesti raamat pole vist üldse kuigi paljuarvuline nähtus, "Le Rhino" on lisaks veel selline, mis pole piinlik.
"Le Rhino" on 2017. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö muide. Järg on tal ka olemas, samuti ilmus Liisi Õunapuul 2025. aastal raamat "Võõraid on lihtsam armastada".
Kommentaarid
Postita kommentaar