Oma suhteid Betti Alveriga kirjeldasin ühes varasemas postituses. Lühidalt: hindan tegelast kultuuriloos, aga luuletajana on ta minu jaoks raskestimõistetav. Mistõttu tundus intrigeeriv lugeda Alveri romaani. Noh et hea küll, luuletustest ei saa aru, aga kas romaanist saan?
Kirjeldus raamatu kaanelt:
„Tuulearmuke“ vaatleb Eesti elu 1920. aastatel. Peategelane Lea Ring on isemeelik ja otsiva vaimuga neiu, kes õpib konservatooriumis klaverit. Teel koolist koju kohtab ta väikest Gerti ja poisi isa, tõsise ilmega doktor Olof Anderseni. Lea armub keskealisse Anderseni, kuid suhe on algusest peale keeruline. Lea ei suuda olla malbe ja vaoshoitud, nagu mees temalt ootab. Rannakülast pärit noor naine armastab tuult ja vabadust ega mahu ühiskonna seatud raamidesse.
Minu jaoks märkimisväärseim oli ilmselt raamatu stiil, mis iseloomustas hästi seda, milline oli peategelane: lendlev ja liikuv. See tegi keskendumise raskemaks, sest... noh, asi lendas ja liikus kogu aeg. Nagu Alveri luulegi puhul, tekkis selgelt tunne, et tegemist on komponeeritud looga, mitte millegagi, mis on autorist nö ise välja voolanud.
Kujundeid oli muidugi mitmesuguseid ja uhkeid. Kirjutaja mõjus rohkem luuletaja kui romaanikirjanikuna. Kuivõrd raamat on esmailmunud 1927. aastal, oli ka praegusest erinevaid lauseid ja sõnu näha. Mulle meeldis näiteks murutõnis. See on murutennis. Või tõnisereket, tõnisemängija. Ühe koha peal oli väljend ära maali oma seinale lilli. Ära mõtle asja liiga suureks, ilusaks vms.
Ja kui olla lahedate sõnade juures, siis tuulearmuke on lahe sõna. Kuulub minu lemmikuimate raamatupealkirjade hulka kindlasti.
Kui tuul oleks inimene, suudleksin ta surnuks.
Üleliia palju kellelegi kaasa ei elanud. Jällegi - see stiil ei soodustanud seda. Lendasin kõigest üle.
Alver kirjutas selle raamatu hästi noorena, juba kusagil keskooli ajal. Päris kõva saavutus. On nagu siiski täitsa teistsugune kui mõni muu romaan.
Kommentaarid
Postita kommentaar