Otse põhisisu juurde

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

 


Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees. 

Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks. 


See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmblusteta. Ei tekkinud tunnet, et mida see autor nüüd endale ette kujutab. 

Vaatan Koidulat ja mõtlen, et tema olemust ei suuda tabada ükski pilt ega skulptuur. Ta on uhke ja armas ühekorraga, ilus ja ehmatav, habras nagu oksaraag ja tugev nagu ühendkooride laul. 

Peategelase Kristiina elus on hulk rolle (näiteks Aasta Ema, Loomingujumalanna, Nais-Nipernaadi, Abielunaine, Hedonist, Laste Sadistlik Koolilohistaja, Harakas), mis tihti tunduvad teda eri suunda tõmbavat ja tasakaalu leidmine pole lihtne. Ilmselt selles on äratundmist paljudele. Silver on mitmes mõttes Kristiina vastand, hõljub nagu pilvedes, samal ajal kogub kodu vägagi maist manti täis ega tundu kuigivõrd muretsevat. Tegelane nagu rusikas silmaauku mu meelest. Õudselt hästi iseloomustab mingit inimtüüpi (ja nagu tutvustus ütles, ka seda, kui lihtne tundub olla mees). 

Selle juurest on ainult pool sammu kõige üllatavama asjani ses raamatus. See oli nii naljakas! Sugugi ei oodanud, et see saab olema naljakas. Muidugi Ehin on sõnameister ja osav keeleväänutaja, aga tuleb välja et seda ka naljakas plaanis. Raamatus nähtud naljakatest väljenditest mõtlesin, et võiks kasutusele võtta laku perset, laulurästas.

Kaanepilt on ka õige vahva. Tundub, et sellelt eelmise aasta Küüni tänava näituselt, kus igasuguseid tegelasi huvitavatest materjalidest kokku oli pandud.

Samalt autorilt varem loetud:

  • Kaitseala
  • Viimane monogaamlane
  • Simunapäev
  • Paleontoloogi päevaraamat
  • Aga armastusel on metsalinnu süda
  • Janu on kõikidel üks
  • Janu on kõikidel kaks

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...