Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.
Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.
See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmblusteta. Ei tekkinud tunnet, et mida see autor nüüd endale ette kujutab.
Vaatan Koidulat ja mõtlen, et tema olemust ei suuda tabada ükski pilt ega skulptuur. Ta on uhke ja armas ühekorraga, ilus ja ehmatav, habras nagu oksaraag ja tugev nagu ühendkooride laul.
Peategelase Kristiina elus on hulk rolle (näiteks Aasta Ema, Loomingujumalanna, Nais-Nipernaadi, Abielunaine, Hedonist, Laste Sadistlik Koolilohistaja, Harakas), mis tihti tunduvad teda eri suunda tõmbavat ja tasakaalu leidmine pole lihtne. Ilmselt selles on äratundmist paljudele. Silver on mitmes mõttes Kristiina vastand, hõljub nagu pilvedes, samal ajal kogub kodu vägagi maist manti täis ega tundu kuigivõrd muretsevat. Tegelane nagu rusikas silmaauku mu meelest. Õudselt hästi iseloomustab mingit inimtüüpi (ja nagu tutvustus ütles, ka seda, kui lihtne tundub olla mees).
Selle juurest on ainult pool sammu kõige üllatavama asjani ses raamatus. See oli nii naljakas! Sugugi ei oodanud, et see saab olema naljakas. Muidugi Ehin on sõnameister ja osav keeleväänutaja, aga tuleb välja et seda ka naljakas plaanis. Raamatus nähtud naljakatest väljenditest mõtlesin, et võiks kasutusele võtta laku perset, laulurästas.
Kaanepilt on ka õige vahva. Tundub, et sellelt eelmise aasta Küüni tänava näituselt, kus igasuguseid tegelasi huvitavatest materjalidest kokku oli pandud.
Samalt autorilt varem loetud:
- Kaitseala
- Viimane monogaamlane
- Simunapäev
- Paleontoloogi päevaraamat
- Aga armastusel on metsalinnu süda
- Janu on kõikidel üks
- Janu on kõikidel kaks
Kommentaarid
Postita kommentaar