Taas tuli juhusejumal mängu ja tõmbasin selle raamatu lihtsalt raamatukogus riiulist välja. Tundus, et päris titekas pole ja oli paljutõotav, et tegevus ühes kindlas kohas toimub.
Kooliaasta lõpus lähevad sõbrannad Bella-Triin* ja Rahe tülli. Ma ei mäleta enam miks (lugemisest on juba aega möödas), aga tundus legitiimne põhjus, mille pärast 10-aastased võiksid tülli minna küll. (Raamatus ei öelda, et nad nii vanad on, aga mulle tundus.) Juhtumisi on tüdrukute pered mõlemale suveks Võsule mineku korraldanud. Seal siis tüdrukud püüavad demonstratiivselt üksteist vältida, aga lahendavad muuhulgas ka üht müsteeriumi.
Mulle istus, et peategelased Bella-Triin ja Rahe polnud mingite inglikestena kujutatud. Täitsa iseloomukad ja ebatäiuslikud. Ikkagi inimesed, onju. Aga nad kippusid mul vahepeal omavahel segi minema. Pidi meeles hoidma, kumb oli Võsul vanaema juures ja kumb tädi perega.
Meeldis, et ka täiskasvanuid oli erinevaid. Seesama ühe tüdruku vanaema oli niuke rahulik kuju, samas kui teise tädi Jane käitumist mõjutasid selgelt ärevus, stress, ... . Tädi Jane mehe käitumine oli jällegi niuke ootuspärane. Täiskasvanute suhete maailma kirjeldas hästi ka see, kuidas üks tüdrukutest teisele oma vanemaid kirjeldas: Mu emme on Tiina ja issi on Igavene Värdjas. (Tollest isast teadsime, et ta oli mingil hetkel minema tõmmanud.)
See, mida tegevuskoha osas ootasin, jäi suuresti tulemata. Mulle meeldib, kui kindla tegevuskohaga raamatutes mainitakse konkreetseid tänavaid ja maamärke, siin seda sisuliselt ei tehtud. Ainsaks erandiks oli Georg Otsa pink, mida mainiti kohe mitu korda.
Tore, et oli päris palju joonealuseid märkusi. Kui keegi mainis jutu sees Nobeli preemiat, siis oli joone all ära seletatud, misasi see on. (Ei ole vaja keset lugemist guugeldama minna.)
Mõned illustratsioonid olid ka, autori enda tehtud. Sellised rahulikud, mis ei üritanud jutuga võistelda.
Kommentaarid
Postita kommentaar