"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud", kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.
Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.
Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik romaan.)
Mis mind siis võlub, et juba kolmandat korda lugesin? Tõenäoliselt meeleolu ja metafoorid. Üsna algusest peale on aru saada, et see pole mingi helge õnneliku lõpuga lugu. Kuigi on suvi ja päikesepaiste, on sisu mõttes üsna pilvine. Samas pole rusuv. Ausalt öelda väga kurb nagu ka pole. (Aga see ilmselt inimeseti erineb.)
Metafoorid on sisus, mitte keelekasutuses. Kui mingi kapsaussi teema korduvalt läbi käib, siis see ei saa seal ju juhuslikult olla. See, kuidas Justuse ja Isebeli lugu seotakse Sokratese ja ohvrilaeva motiiviga, on ka köitev. Juba kooli ajal lugedes oli. Sest, nagu olen varemgi öelnud, mulle meeldib, kui asi (ka võrdluste puhul) on selge ja keegi ei aja mingit segast joga.
Justus (kelle kohta autor ütles alati Martin Justus, mitte lihtsalt Martin ega lihtsalt Justus) on usutav tegelane minu jaoks. Nooruses pigem boheemlane olnud, tunneb ta end keskealisena argiellu mandunud olevat. Samas on veel meeles, kuidas kunagi oli, mistõttu tunneb rahulolematust käesolevaga. Võib ju loota, et Sokrates aitab mitte olla keskpärane. Kas aitab?
Isebeli kohta saab mõndagi teada (milline on elu, kui sa ühtegi kogukonda päriselt ei kuulu), aga päris palju jääb salapäraseks. Ilmselt teadlikult nii mõeldud, sest nii sobib ka tegelase elukäiku vaadates.
Raamat on kirjutatud Londonis, kus Gert Helbemäe peale Eestist põgenemist pikemalt elas. Ilmselt lugesime koolis ka "Ohvrilaeva" just eesti pagulaskirjanduse näitena?
Mu meelest Helbemäe on erakordselt ilus nimi. Selle on ta 1935 eestindamise käigus võtnud, sündides oli Einborn. Praegune perenimede statistika annab, et Helbemäe-nimelisi Eestis kas ei ela või on neid vähem kui 5.
Kommentaarid
Postita kommentaar