Otse põhisisu juurde

1. september

Saagu siia meenutus (soovitus?) mõnest viimase ca kolme aasta jooksul loetud raamatust, kus mõni tegelane on õpilane, õpetaja, õppejõud või muidu kooliga seotud isik, aga kus põhitegevus tingimata koolis ei toimu. (Okei, mõne puhul natuke toimub ka.)


Nicola Huppertz "Kaunis nagu kaheksa"

Eelkõige meenub matemaatikas andekas koolipoiss, kelle meelest üks tüdruk oli kaunis nagu kaheksa (kõige täiuslikum number). 


Matt Haig "Kesköö raamatukogu"

Peategelane Nora arutleb elu ja surma vahel asuvas kesköö raamatukogus oma eluvalikute üle, vestluspartneriks raamatukoguhoidja tema endisest koolist. Tema seetõttu, et tegemist on inimesega, kes Nora vastu elus (põhjuseta) lahke olnud.


Rachel Lynn Solomon "Täna. Õhtul. Homme"

Keskkooli lõpetamisest raamatu kirjutamine on kaval mõte, sest kui mingi tunne/aeg inimestel hästi meeles on, siis ehk see. Siin osalevad kooliaegsed konkurendid Rowan ja Neil koos keskkoolilõpu aardejahis.


Rachel Lynn Solomon "Past. Present. Future"

Ja nüüd lähevad suve armuliinil veetnud Rowan ja Neil erinevatesse ülikoolidesse.


Julia Whelan "My Oxford year"

Ameeriklanna läheb aastaks vahetusõpilasena Oxfordi. Teemaks tuleb suhe õppejõuga. See, mis juhtub, on pigem ootamatu. Netflixis tuli film ka just välja selle raamatu põhjal.


Lucy Maud Montgomery "Anne of the island"

Kuidas oldi üliõpilased 20. sajandi alguse Kanadas. Kolmas osa "Roheliste viilkatuste Anne'i" sarjast.


Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus mõtiskleb selle üle, kas tema õpetusest ka mingit tolku on, kas see õpilasi lõpuks kuidagi harib (muudab).


Stephen Chbosky "Müürililleks olemise iseärasused"

Selle raamatu kirjandusõpetaja usub, et on tolku, ja söödab peategelasele Charlie'le mitmesuguseid raamatuid ette. Ühtlasi ütleb meeldejääva lause We accept the love we think we deserve. Kas pole huvitav, et kogu selle õppige reaalaineid-sisendamise juures on inspireerivad kooliõpetajad raamatutes/filmides/elus? pea alati humanitaarainete (enamasti kirjanduse) õpetajad?


Zoe Heller "Ühe skandaali märkmed"

Mõni õpetaja saab skandaalseks. Siin on keskkooli kunstiõpetajal suhe keskkooliõpilasega.


Kjell Westö "Väävelkollane taevas"

Õpetaja võib ka olude sunnil olla. Selle raamatu peategelane näiteks töötab koolis, sest ainult kirjanik olemisest on raske ära elada.


Tracey Garvis Graves "Kuulsin seda armulaulus"

Peategelane töötab muusikaõpetajana, sest on varasema bändiinimese elu selja taha jätnud ja tema suhe muusikaga on muutunud ja vajab mõnevõrra taastamist. 


Elena Ferrante "Kadunud tütar"

Muutustega on silmitsi ka õppejõud Leda, kes üle aastate üksinda puhkusele läheb ja mõtiskleb seal olles suhete üle oma perekonnas.


Edmund Crispin "Kadunud mänguasjapood"

Oxfordi kirjandusprofessor, kes tegeleb vabal ajal mõrvade lahendamisega, kaasates vahepeal lahendamisse ka üliõpilasi. 


Chimamanda Ngozi Adichie "Pool kollast päikest"

Peategelaste hulgas on õppejõud Odenigbo, niuke klassikaline intelligent. Tema kodu on salong, kus sõbrad (sh teised õppejõud) koos käivad ja maailma asju arutavad.

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...
Postita kommentaar
Loe edasi »