Otse põhisisu juurde

1. september

Saagu siia meenutus (soovitus?) mõnest viimase ca kolme aasta jooksul loetud raamatust, kus mõni tegelane on õpilane, õpetaja, õppejõud või muidu kooliga seotud isik, aga kus põhitegevus tingimata koolis ei toimu. (Okei, mõne puhul natuke toimub ka.)


Nicola Huppertz "Kaunis nagu kaheksa"

Eelkõige meenub matemaatikas andekas koolipoiss, kelle meelest üks tüdruk oli kaunis nagu kaheksa (kõige täiuslikum number). 


Matt Haig "Kesköö raamatukogu"

Peategelane Nora arutleb elu ja surma vahel asuvas kesköö raamatukogus oma eluvalikute üle, vestluspartneriks raamatukoguhoidja tema endisest koolist. Tema seetõttu, et tegemist on inimesega, kes Nora vastu elus (põhjuseta) lahke olnud.


Rachel Lynn Solomon "Täna. Õhtul. Homme"

Keskkooli lõpetamisest raamatu kirjutamine on kaval mõte, sest kui mingi tunne/aeg inimestel hästi meeles on, siis ehk see. Siin osalevad kooliaegsed konkurendid Rowan ja Neil koos keskkoolilõpu aardejahis.


Rachel Lynn Solomon "Past. Present. Future"

Ja nüüd lähevad suve armuliinil veetnud Rowan ja Neil erinevatesse ülikoolidesse.


Julia Whelan "My Oxford year"

Ameeriklanna läheb aastaks vahetusõpilasena Oxfordi. Teemaks tuleb suhe õppejõuga. See, mis juhtub, on pigem ootamatu. Netflixis tuli film ka just välja selle raamatu põhjal.


Lucy Maud Montgomery "Anne of the island"

Kuidas oldi üliõpilased 20. sajandi alguse Kanadas. Kolmas osa "Roheliste viilkatuste Anne'i" sarjast.


Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus mõtiskleb selle üle, kas tema õpetusest ka mingit tolku on, kas see õpilasi lõpuks kuidagi harib (muudab).


Stephen Chbosky "Müürililleks olemise iseärasused"

Selle raamatu kirjandusõpetaja usub, et on tolku, ja söödab peategelasele Charlie'le mitmesuguseid raamatuid ette. Ühtlasi ütleb meeldejääva lause We accept the love we think we deserve. Kas pole huvitav, et kogu selle õppige reaalaineid-sisendamise juures on inspireerivad kooliõpetajad raamatutes/filmides/elus? pea alati humanitaarainete (enamasti kirjanduse) õpetajad?


Zoe Heller "Ühe skandaali märkmed"

Mõni õpetaja saab skandaalseks. Siin on keskkooli kunstiõpetajal suhe keskkooliõpilasega.


Kjell Westö "Väävelkollane taevas"

Õpetaja võib ka olude sunnil olla. Selle raamatu peategelane näiteks töötab koolis, sest ainult kirjanik olemisest on raske ära elada.


Tracey Garvis Graves "Kuulsin seda armulaulus"

Peategelane töötab muusikaõpetajana, sest on varasema bändiinimese elu selja taha jätnud ja tema suhe muusikaga on muutunud ja vajab mõnevõrra taastamist. 


Elena Ferrante "Kadunud tütar"

Muutustega on silmitsi ka õppejõud Leda, kes üle aastate üksinda puhkusele läheb ja mõtiskleb seal olles suhete üle oma perekonnas.


Edmund Crispin "Kadunud mänguasjapood"

Oxfordi kirjandusprofessor, kes tegeleb vabal ajal mõrvade lahendamisega, kaasates vahepeal lahendamisse ka üliõpilasi. 


Chimamanda Ngozi Adichie "Pool kollast päikest"

Peategelaste hulgas on õppejõud Odenigbo, niuke klassikaline intelligent. Tema kodu on salong, kus sõbrad (sh teised õppejõud) koos käivad ja maailma asju arutavad.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Armin Kõomägi "Taevas"

Ammu olin mõelnud lugeda midagi Armin Kõomägilt, aga natuke pelutas kusagilt kõrvu jäänud teadmine, et tema kirjutised võivad olla mõnevõrra veidrad ja segased. Ei saa öelda, et "Taevas" seda arvamust kinnitanud oleks, aga päris ümber ka ei lükanud. See, mis toimus "Taevas", oli ju põhimõtteliselt imelik küll.  Üks mees, kelle nimi oli Artur Sepp, aga suurema osa ajast hoopis Arthur Smith, kes tegelikult üldse ei mäletanudki, kes ta selline on, lendas mööda maailma ringi. Otseses mõttes. Suur osa tegevust oli kusagil lennukites ehk taevas.  Tegevusaeg oli kusagil (lähi)tulevikus, et näidata, mis maailmast saanud on. Žanr on düstoopia mitte utoopia, nii et see, mis saanud on, pole tore. Järjest antakse litakaid inimkonnale selle eest, kuidas nad on käitunud, mida teinud ja milliseks maailma sellega muutnud. Täitsa sõgedaid asju oli, aga millegipärast minuga eriti resoneerus sõnapaar sünteetiline bioloogia . Mõtlesin et mida hekki, see kõlab nagu kuiv vihm või kuum ta...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...