Otse põhisisu juurde

1. september

Saagu siia meenutus (soovitus?) mõnest viimase ca kolme aasta jooksul loetud raamatust, kus mõni tegelane on õpilane, õpetaja, õppejõud või muidu kooliga seotud isik, aga kus põhitegevus tingimata koolis ei toimu. (Okei, mõne puhul natuke toimub ka.)


Nicola Huppertz "Kaunis nagu kaheksa"

Eelkõige meenub matemaatikas andekas koolipoiss, kelle meelest üks tüdruk oli kaunis nagu kaheksa (kõige täiuslikum number). 


Matt Haig "Kesköö raamatukogu"

Peategelane Nora arutleb elu ja surma vahel asuvas kesköö raamatukogus oma eluvalikute üle, vestluspartneriks raamatukoguhoidja tema endisest koolist. Tema seetõttu, et tegemist on inimesega, kes Nora vastu elus (põhjuseta) lahke olnud.


Rachel Lynn Solomon "Täna. Õhtul. Homme"

Keskkooli lõpetamisest raamatu kirjutamine on kaval mõte, sest kui mingi tunne/aeg inimestel hästi meeles on, siis ehk see. Siin osalevad kooliaegsed konkurendid Rowan ja Neil koos keskkoolilõpu aardejahis.


Rachel Lynn Solomon "Past. Present. Future"

Ja nüüd lähevad suve armuliinil veetnud Rowan ja Neil erinevatesse ülikoolidesse.


Julia Whelan "My Oxford year"

Ameeriklanna läheb aastaks vahetusõpilasena Oxfordi. Teemaks tuleb suhe õppejõuga. See, mis juhtub, on pigem ootamatu. Netflixis tuli film ka just välja selle raamatu põhjal.


Lucy Maud Montgomery "Anne of the island"

Kuidas oldi üliõpilased 20. sajandi alguse Kanadas. Kolmas osa "Roheliste viilkatuste Anne'i" sarjast.


Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus mõtiskleb selle üle, kas tema õpetusest ka mingit tolku on, kas see õpilasi lõpuks kuidagi harib (muudab).


Stephen Chbosky "Müürililleks olemise iseärasused"

Selle raamatu kirjandusõpetaja usub, et on tolku, ja söödab peategelasele Charlie'le mitmesuguseid raamatuid ette. Ühtlasi ütleb meeldejääva lause We accept the love we think we deserve. Kas pole huvitav, et kogu selle õppige reaalaineid-sisendamise juures on inspireerivad kooliõpetajad raamatutes/filmides/elus? pea alati humanitaarainete (enamasti kirjanduse) õpetajad?


Zoe Heller "Ühe skandaali märkmed"

Mõni õpetaja saab skandaalseks. Siin on keskkooli kunstiõpetajal suhe keskkooliõpilasega.


Kjell Westö "Väävelkollane taevas"

Õpetaja võib ka olude sunnil olla. Selle raamatu peategelane näiteks töötab koolis, sest ainult kirjanik olemisest on raske ära elada.


Tracey Garvis Graves "Kuulsin seda armulaulus"

Peategelane töötab muusikaõpetajana, sest on varasema bändiinimese elu selja taha jätnud ja tema suhe muusikaga on muutunud ja vajab mõnevõrra taastamist. 


Elena Ferrante "Kadunud tütar"

Muutustega on silmitsi ka õppejõud Leda, kes üle aastate üksinda puhkusele läheb ja mõtiskleb seal olles suhete üle oma perekonnas.


Edmund Crispin "Kadunud mänguasjapood"

Oxfordi kirjandusprofessor, kes tegeleb vabal ajal mõrvade lahendamisega, kaasates vahepeal lahendamisse ka üliõpilasi. 


Chimamanda Ngozi Adichie "Pool kollast päikest"

Peategelaste hulgas on õppejõud Odenigbo, niuke klassikaline intelligent. Tema kodu on salong, kus sõbrad (sh teised õppejõud) koos käivad ja maailma asju arutavad.

Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...