Otse põhisisu juurde

1. september

Saagu siia meenutus (soovitus?) mõnest viimase ca kolme aasta jooksul loetud raamatust, kus mõni tegelane on õpilane, õpetaja, õppejõud või muidu kooliga seotud isik, aga kus põhitegevus tingimata koolis ei toimu. (Okei, mõne puhul natuke toimub ka.)


Nicola Huppertz "Kaunis nagu kaheksa"

Eelkõige meenub matemaatikas andekas koolipoiss, kelle meelest üks tüdruk oli kaunis nagu kaheksa (kõige täiuslikum number). 


Matt Haig "Kesköö raamatukogu"

Peategelane Nora arutleb elu ja surma vahel asuvas kesköö raamatukogus oma eluvalikute üle, vestluspartneriks raamatukoguhoidja tema endisest koolist. Tema seetõttu, et tegemist on inimesega, kes Nora vastu elus (põhjuseta) lahke olnud.


Rachel Lynn Solomon "Täna. Õhtul. Homme"

Keskkooli lõpetamisest raamatu kirjutamine on kaval mõte, sest kui mingi tunne/aeg inimestel hästi meeles on, siis ehk see. Siin osalevad kooliaegsed konkurendid Rowan ja Neil koos keskkoolilõpu aardejahis.


Rachel Lynn Solomon "Past. Present. Future"

Ja nüüd lähevad suve armuliinil veetnud Rowan ja Neil erinevatesse ülikoolidesse.


Julia Whelan "My Oxford year"

Ameeriklanna läheb aastaks vahetusõpilasena Oxfordi. Teemaks tuleb suhe õppejõuga. See, mis juhtub, on pigem ootamatu. Netflixis tuli film ka just välja selle raamatu põhjal.


Lucy Maud Montgomery "Anne of the island"

Kuidas oldi üliõpilased 20. sajandi alguse Kanadas. Kolmas osa "Roheliste viilkatuste Anne'i" sarjast.


Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus mõtiskleb selle üle, kas tema õpetusest ka mingit tolku on, kas see õpilasi lõpuks kuidagi harib (muudab).


Stephen Chbosky "Müürililleks olemise iseärasused"

Selle raamatu kirjandusõpetaja usub, et on tolku, ja söödab peategelasele Charlie'le mitmesuguseid raamatuid ette. Ühtlasi ütleb meeldejääva lause We accept the love we think we deserve. Kas pole huvitav, et kogu selle õppige reaalaineid-sisendamise juures on inspireerivad kooliõpetajad raamatutes/filmides/elus? pea alati humanitaarainete (enamasti kirjanduse) õpetajad?


Zoe Heller "Ühe skandaali märkmed"

Mõni õpetaja saab skandaalseks. Siin on keskkooli kunstiõpetajal suhe keskkooliõpilasega.


Kjell Westö "Väävelkollane taevas"

Õpetaja võib ka olude sunnil olla. Selle raamatu peategelane näiteks töötab koolis, sest ainult kirjanik olemisest on raske ära elada.


Tracey Garvis Graves "Kuulsin seda armulaulus"

Peategelane töötab muusikaõpetajana, sest on varasema bändiinimese elu selja taha jätnud ja tema suhe muusikaga on muutunud ja vajab mõnevõrra taastamist. 


Elena Ferrante "Kadunud tütar"

Muutustega on silmitsi ka õppejõud Leda, kes üle aastate üksinda puhkusele läheb ja mõtiskleb seal olles suhete üle oma perekonnas.


Edmund Crispin "Kadunud mänguasjapood"

Oxfordi kirjandusprofessor, kes tegeleb vabal ajal mõrvade lahendamisega, kaasates vahepeal lahendamisse ka üliõpilasi. 


Chimamanda Ngozi Adichie "Pool kollast päikest"

Peategelaste hulgas on õppejõud Odenigbo, niuke klassikaline intelligent. Tema kodu on salong, kus sõbrad (sh teised õppejõud) koos käivad ja maailma asju arutavad.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...