Otse põhisisu juurde

Chimamanda Ngozi Adichie "Half of a yellow sun" /"Pool kollast päikest"


1967-1970 toimus Nigeerias kodusõda, kus üks piirkond (Biafra) end iseseisvaks kuulutas. Biafra lipul oli pool päikest, sealt ka raamatu nimi. Raamat jälgib kahe täiskasvanud õe, nende perekonna, nendega seotud meeste elu enne sõda, sõja ajal ja natuke ka peale sõda. Tegelaste hulgas on nii heal järjel olevaid äriinimesi, ideede üle arutlevaid vaimuinimesi kui värvikaid ja edasipüüdlikke teenijaid.
  • Sisu
    Meeldis, kuidas jooksid kaks omavahel seotud liini - mida sõda tegi ja mida inimesed tegid. Tundus, et oli oluline näidata, et hoolimata sõja toimumisest/jätkumisest, läks inimeste elu mingil moel alati edasi. Võib-olla lihtsalt teistsugustes oludes kui varem. Mingi osa inimeste elust oli veits seebikas, aga noh jah. Ei saa öelda, et selliseid asju ei juhtu ka päriselt. 
  • Stiil
    Jooksis hästi. Ei dramatiseerinud üle, pigem ütleski lihtsalt nii, kuidas asi oli. Päris häid lauseid viskas vahepeal varrukast. Vanem naine ütles nooremale: "You must never behave as if your life belongs to a man." Või sellest, kuidas meie identiteedi moodustavad kellegi teise poolt loodud (ja peale surutud) konstruktsioonid: "...my point is that the only authentic identity for the African is the tribe...I am Nigerian because a white man created Nigeria and gave me that identity. I am black because the white man constructed black to be as different as possible from his white. But I was Igbo before the white man came."
    There are some things that are so unforgivable that they make other things easily forgivable. 
    This was love: a string of coincidences that gathered significance and became miracles. 

  • Emotsioonid
    Oli mitmesugust materjali, mille pärast endast välja minna. Ma hirmus palju ei läinud ja arvan, et selle raamatu puhul oli see hea. Ehk mängis siingi rolli, et kirjutamise stiil polnud hüsteeriline.
  • Tegelased
    Kaks naispeategelast kindlasti huvitavamad ja esiletõusvamad kui kaks tähtsat meest. Nood nagu lihtsalt olid seal päris palju aega. Mitte et nad oleks mõttetud tundunud, lihtsalt naised olid esil. (Üks noormehest peategelane oli mitmekülgne ja arutlusvõimalusi pakkuv siiski.) Ka ühe mehe ema oli värvikas. Ilmselt ajale ja kohale üsna iseloomulik kuju. 
  • Atmosfäär
    Päris hea pildi andis sellest, milline elu võis olla ja milline ebavõrdsus inimeste vahel oli. Keegi elas onnis ja keegi elas palees ja keegi nende kahe vahepeal. Erinevused paistsid ka inimeste mõtlemises - mõni uskus tõsimeeli armuloitse, imetõmmiseid jms, mõni naeris need valjult välja.
  • Mõtete ärgitamine
    Kuidas Nigeerias 60ndatel elati, kuidas seal praegu elatakse, mida raamatus teemaks olev kodusõda üldse tähendas siseriiklikus ja rahvusvahelises plaanis - eriti midagi ei teadnud enne. Sedagi ei teadnud, et Nigeeria on rahvaarvult maailma suurimaid riike. Või Nigeeria naiste parukakandmise kommet. Kestvat tänapäevani.
  • Lõpp
    Selles mõttes midagi ootamatut polnud, et oli teada, kuidas ajaloos asjad läksid. (Mis riigid tänapäeval maailmas olemas on.) Tegelaste mõttes lõppes niimoodi vaikselt, vist ka ootuspäraselt.
  • Kestev mõju
    Rahva ja piirkonna ajaloo mõttes tähtis raamat arvan. 
  • Sisuväline
    Lugesin e-raamatuna, ei seganud midagi. Oleks kohe teadnud, et eesti keeles ka olemas on, oleks eesti keeles lugenud. Oi, vägagi oleks eesti keeles lugenud. Praegu vaatan, et see tõlge on saanud Kultuurkapitali tõlke aastapreemia. 


Mulle vist hakkas praegu kirjutamise ajal veel rohkem meeldima, kui otse lugedes meeldis. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...