Otse põhisisu juurde

Chimamanda Ngozi Adichie "Half of a yellow sun" /"Pool kollast päikest"


1967-1970 toimus Nigeerias kodusõda, kus üks piirkond (Biafra) end iseseisvaks kuulutas. Biafra lipul oli pool päikest, sealt ka raamatu nimi. Raamat jälgib kahe täiskasvanud õe, nende perekonna, nendega seotud meeste elu enne sõda, sõja ajal ja natuke ka peale sõda. Tegelaste hulgas on nii heal järjel olevaid äriinimesi, ideede üle arutlevaid vaimuinimesi kui värvikaid ja edasipüüdlikke teenijaid.
  • Sisu
    Meeldis, kuidas jooksid kaks omavahel seotud liini - mida sõda tegi ja mida inimesed tegid. Tundus, et oli oluline näidata, et hoolimata sõja toimumisest/jätkumisest, läks inimeste elu mingil moel alati edasi. Võib-olla lihtsalt teistsugustes oludes kui varem. Mingi osa inimeste elust oli veits seebikas, aga noh jah. Ei saa öelda, et selliseid asju ei juhtu ka päriselt. 
  • Stiil
    Jooksis hästi. Ei dramatiseerinud üle, pigem ütleski lihtsalt nii, kuidas asi oli. Päris häid lauseid viskas vahepeal varrukast. Vanem naine ütles nooremale: "You must never behave as if your life belongs to a man." Või sellest, kuidas meie identiteedi moodustavad kellegi teise poolt loodud (ja peale surutud) konstruktsioonid: "...my point is that the only authentic identity for the African is the tribe...I am Nigerian because a white man created Nigeria and gave me that identity. I am black because the white man constructed black to be as different as possible from his white. But I was Igbo before the white man came."
    There are some things that are so unforgivable that they make other things easily forgivable. 
    This was love: a string of coincidences that gathered significance and became miracles. 

  • Emotsioonid
    Oli mitmesugust materjali, mille pärast endast välja minna. Ma hirmus palju ei läinud ja arvan, et selle raamatu puhul oli see hea. Ehk mängis siingi rolli, et kirjutamise stiil polnud hüsteeriline.
  • Tegelased
    Kaks naispeategelast kindlasti huvitavamad ja esiletõusvamad kui kaks tähtsat meest. Nood nagu lihtsalt olid seal päris palju aega. Mitte et nad oleks mõttetud tundunud, lihtsalt naised olid esil. (Üks noormehest peategelane oli mitmekülgne ja arutlusvõimalusi pakkuv siiski.) Ka ühe mehe ema oli värvikas. Ilmselt ajale ja kohale üsna iseloomulik kuju. 
  • Atmosfäär
    Päris hea pildi andis sellest, milline elu võis olla ja milline ebavõrdsus inimeste vahel oli. Keegi elas onnis ja keegi elas palees ja keegi nende kahe vahepeal. Erinevused paistsid ka inimeste mõtlemises - mõni uskus tõsimeeli armuloitse, imetõmmiseid jms, mõni naeris need valjult välja.
  • Mõtete ärgitamine
    Kuidas Nigeerias 60ndatel elati, kuidas seal praegu elatakse, mida raamatus teemaks olev kodusõda üldse tähendas siseriiklikus ja rahvusvahelises plaanis - eriti midagi ei teadnud enne. Sedagi ei teadnud, et Nigeeria on rahvaarvult maailma suurimaid riike. Või Nigeeria naiste parukakandmise kommet. Kestvat tänapäevani.
  • Lõpp
    Selles mõttes midagi ootamatut polnud, et oli teada, kuidas ajaloos asjad läksid. (Mis riigid tänapäeval maailmas olemas on.) Tegelaste mõttes lõppes niimoodi vaikselt, vist ka ootuspäraselt.
  • Kestev mõju
    Rahva ja piirkonna ajaloo mõttes tähtis raamat arvan. 
  • Sisuväline
    Lugesin e-raamatuna, ei seganud midagi. Oleks kohe teadnud, et eesti keeles ka olemas on, oleks eesti keeles lugenud. Oi, vägagi oleks eesti keeles lugenud. Praegu vaatan, et see tõlge on saanud Kultuurkapitali tõlke aastapreemia. 


Mulle vist hakkas praegu kirjutamise ajal veel rohkem meeldima, kui otse lugedes meeldis. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...