Otse põhisisu juurde

Chimamanda Ngozi Adichie "Half of a yellow sun" /"Pool kollast päikest"


1967-1970 toimus Nigeerias kodusõda, kus üks piirkond (Biafra) end iseseisvaks kuulutas. Biafra lipul oli pool päikest, sealt ka raamatu nimi. Raamat jälgib kahe täiskasvanud õe, nende perekonna, nendega seotud meeste elu enne sõda, sõja ajal ja natuke ka peale sõda. Tegelaste hulgas on nii heal järjel olevaid äriinimesi, ideede üle arutlevaid vaimuinimesi kui värvikaid ja edasipüüdlikke teenijaid.
  • Sisu
    Meeldis, kuidas jooksid kaks omavahel seotud liini - mida sõda tegi ja mida inimesed tegid. Tundus, et oli oluline näidata, et hoolimata sõja toimumisest/jätkumisest, läks inimeste elu mingil moel alati edasi. Võib-olla lihtsalt teistsugustes oludes kui varem. Mingi osa inimeste elust oli veits seebikas, aga noh jah. Ei saa öelda, et selliseid asju ei juhtu ka päriselt. 
  • Stiil
    Jooksis hästi. Ei dramatiseerinud üle, pigem ütleski lihtsalt nii, kuidas asi oli. Päris häid lauseid viskas vahepeal varrukast. Vanem naine ütles nooremale: "You must never behave as if your life belongs to a man." Või sellest, kuidas meie identiteedi moodustavad kellegi teise poolt loodud (ja peale surutud) konstruktsioonid: "...my point is that the only authentic identity for the African is the tribe...I am Nigerian because a white man created Nigeria and gave me that identity. I am black because the white man constructed black to be as different as possible from his white. But I was Igbo before the white man came."
    There are some things that are so unforgivable that they make other things easily forgivable. 
    This was love: a string of coincidences that gathered significance and became miracles. 

  • Emotsioonid
    Oli mitmesugust materjali, mille pärast endast välja minna. Ma hirmus palju ei läinud ja arvan, et selle raamatu puhul oli see hea. Ehk mängis siingi rolli, et kirjutamise stiil polnud hüsteeriline.
  • Tegelased
    Kaks naispeategelast kindlasti huvitavamad ja esiletõusvamad kui kaks tähtsat meest. Nood nagu lihtsalt olid seal päris palju aega. Mitte et nad oleks mõttetud tundunud, lihtsalt naised olid esil. (Üks noormehest peategelane oli mitmekülgne ja arutlusvõimalusi pakkuv siiski.) Ka ühe mehe ema oli värvikas. Ilmselt ajale ja kohale üsna iseloomulik kuju. 
  • Atmosfäär
    Päris hea pildi andis sellest, milline elu võis olla ja milline ebavõrdsus inimeste vahel oli. Keegi elas onnis ja keegi elas palees ja keegi nende kahe vahepeal. Erinevused paistsid ka inimeste mõtlemises - mõni uskus tõsimeeli armuloitse, imetõmmiseid jms, mõni naeris need valjult välja.
  • Mõtete ärgitamine
    Kuidas Nigeerias 60ndatel elati, kuidas seal praegu elatakse, mida raamatus teemaks olev kodusõda üldse tähendas siseriiklikus ja rahvusvahelises plaanis - eriti midagi ei teadnud enne. Sedagi ei teadnud, et Nigeeria on rahvaarvult maailma suurimaid riike. Või Nigeeria naiste parukakandmise kommet. Kestvat tänapäevani.
  • Lõpp
    Selles mõttes midagi ootamatut polnud, et oli teada, kuidas ajaloos asjad läksid. (Mis riigid tänapäeval maailmas olemas on.) Tegelaste mõttes lõppes niimoodi vaikselt, vist ka ootuspäraselt.
  • Kestev mõju
    Rahva ja piirkonna ajaloo mõttes tähtis raamat arvan. 
  • Sisuväline
    Lugesin e-raamatuna, ei seganud midagi. Oleks kohe teadnud, et eesti keeles ka olemas on, oleks eesti keeles lugenud. Oi, vägagi oleks eesti keeles lugenud. Praegu vaatan, et see tõlge on saanud Kultuurkapitali tõlke aastapreemia. 


Mulle vist hakkas praegu kirjutamise ajal veel rohkem meeldima, kui otse lugedes meeldis. 

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...

"Eestlane loeb : raamatuaasta lugemisuuring 2025" (koost. Marju Lauristin)

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...