Otse põhisisu juurde

Julia Whelan "My Oxford year"



Ameeriklanna Ella läheb Rhodesi stipendiumiga aastaks Oxfordi õppima. Seal puutub ta kokku kaastudengitega, kes muidugi on mõnevõrra värvikad kujud, ja sõbruneb ühe õppejõuga, kes armastab 19. sajandi luulet nagu Ellagi. Mõndagi võiks veel öelda, aga see oleks sisu reetmine.
  • Sisu
    Peamine vist on see, et raamat suutis mind üllatada. Ei osanud üldse arvata, et asi sellise suuna võtab. Kes on harjunud enne lugemist raamatu teemasid puudutavaid hoiatusi vaatama, siis siin oleks see ehk ka kohane.
  • Stiil
    Oli sihuke korralik. Tuntavalt haritud inimese poolt kirjutatud ja tuntavalt sellise kirjutaja poolt kirjutatud, kes tahtis kirjutada nii, et oleks õigesti kirjutatud raamat. Kui nii saab öelda. Mina ei pane korralikkust pahaks ega pea teda tingimata igavaks. Korralikkust võib ehk käsitleda ühe andekuse vormina?
  • Emotsioonid
    Üle poole raamatust mitte, oligi pigem tõdemus, et jah, tubli kirjutaja. Lõpupoole siiski tekkis suurem kaasaelamine (sest mingites olukordades inimestele elad ikka kaasa).
  • Tegelased
    Ise olen ka üllatunud, aga mulle vist meeldisid kõik tegelased. Kõrvaltegelaste loomus ja vajalikkus raamatus oli suudetud üsna väheste situatsioonide ja kirjeldamisega välja tuua. Peategelane oli otsustaja. Tüübi mõttes. Võib muidugi küsida, kas päriselt 24-aastane teeks sellise valiku nagu tema tegi, aga samas võib ka mõelda, et 24-aastane teeks sellise valiku just tõenäolisemalt kui 34- või 44-aastane.
  • Atmosfäär
    Oxford niisiis. Oli kirjeldatud küll ja kõik, aga mul jäi mingit tunnet natuke väheseks.
  • Mõtete ärgitamine
    Õnnestus natuke torkida küll.
It turns out, the act of making a choice, of choosing a path, doesn’t mean the other path disappears. It just means that it will forever run parallel to the one you’re on. It means you have to live with knowing what you gave up.
  • Lõpp
    See oli kõige realistlikum lõpp, arvan. Oleks ühel teisel moel lõpetanud, oleks liiga muinasjutt olnud, oleks kolmandal moel lõpetanud, oleks liiga draama kiskumisena mõjunud.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Päris nunnu kaas. Lugesin e-raamatut.
Raamatu autor Julia Whelan on kogenud audioraamatute tegija (see hääl, kes neid sisse loeb). Aga. Kui mäletad, et kunagi oli selline seriaal nagu "Once & again" (või "Kõik kordub", TV3 pealt vist teisipäeva õhtuti?) ja et Julia Whelan oli see, kes seal teismelist peretütart Grace'i mängis, siis kaks plusspunkti sulle.



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...