Otse põhisisu juurde

Julia Whelan "My Oxford year"



Ameeriklanna Ella läheb Rhodesi stipendiumiga aastaks Oxfordi õppima. Seal puutub ta kokku kaastudengitega, kes muidugi on mõnevõrra värvikad kujud, ja sõbruneb ühe õppejõuga, kes armastab 19. sajandi luulet nagu Ellagi. Mõndagi võiks veel öelda, aga see oleks sisu reetmine.
  • Sisu
    Peamine vist on see, et raamat suutis mind üllatada. Ei osanud üldse arvata, et asi sellise suuna võtab. Kes on harjunud enne lugemist raamatu teemasid puudutavaid hoiatusi vaatama, siis siin oleks see ehk ka kohane.
  • Stiil
    Oli sihuke korralik. Tuntavalt haritud inimese poolt kirjutatud ja tuntavalt sellise kirjutaja poolt kirjutatud, kes tahtis kirjutada nii, et oleks õigesti kirjutatud raamat. Kui nii saab öelda. Mina ei pane korralikkust pahaks ega pea teda tingimata igavaks. Korralikkust võib ehk käsitleda ühe andekuse vormina?
  • Emotsioonid
    Üle poole raamatust mitte, oligi pigem tõdemus, et jah, tubli kirjutaja. Lõpupoole siiski tekkis suurem kaasaelamine (sest mingites olukordades inimestele elad ikka kaasa).
  • Tegelased
    Ise olen ka üllatunud, aga mulle vist meeldisid kõik tegelased. Kõrvaltegelaste loomus ja vajalikkus raamatus oli suudetud üsna väheste situatsioonide ja kirjeldamisega välja tuua. Peategelane oli otsustaja. Tüübi mõttes. Võib muidugi küsida, kas päriselt 24-aastane teeks sellise valiku nagu tema tegi, aga samas võib ka mõelda, et 24-aastane teeks sellise valiku just tõenäolisemalt kui 34- või 44-aastane.
  • Atmosfäär
    Oxford niisiis. Oli kirjeldatud küll ja kõik, aga mul jäi mingit tunnet natuke väheseks.
  • Mõtete ärgitamine
    Õnnestus natuke torkida küll.
It turns out, the act of making a choice, of choosing a path, doesn’t mean the other path disappears. It just means that it will forever run parallel to the one you’re on. It means you have to live with knowing what you gave up.
  • Lõpp
    See oli kõige realistlikum lõpp, arvan. Oleks ühel teisel moel lõpetanud, oleks liiga muinasjutt olnud, oleks kolmandal moel lõpetanud, oleks liiga draama kiskumisena mõjunud.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Päris nunnu kaas. Lugesin e-raamatut.
Raamatu autor Julia Whelan on kogenud audioraamatute tegija (see hääl, kes neid sisse loeb). Aga. Kui mäletad, et kunagi oli selline seriaal nagu "Once & again" (või "Kõik kordub", TV3 pealt vist teisipäeva õhtuti?) ja et Julia Whelan oli see, kes seal teismelist peretütart Grace'i mängis, siis kaks plusspunkti sulle.



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...