Otse põhisisu juurde

Julia Whelan "My Oxford year"



Ameeriklanna Ella läheb Rhodesi stipendiumiga aastaks Oxfordi õppima. Seal puutub ta kokku kaastudengitega, kes muidugi on mõnevõrra värvikad kujud, ja sõbruneb ühe õppejõuga, kes armastab 19. sajandi luulet nagu Ellagi. Mõndagi võiks veel öelda, aga see oleks sisu reetmine.
  • Sisu
    Peamine vist on see, et raamat suutis mind üllatada. Ei osanud üldse arvata, et asi sellise suuna võtab. Kes on harjunud enne lugemist raamatu teemasid puudutavaid hoiatusi vaatama, siis siin oleks see ehk ka kohane.
  • Stiil
    Oli sihuke korralik. Tuntavalt haritud inimese poolt kirjutatud ja tuntavalt sellise kirjutaja poolt kirjutatud, kes tahtis kirjutada nii, et oleks õigesti kirjutatud raamat. Kui nii saab öelda. Mina ei pane korralikkust pahaks ega pea teda tingimata igavaks. Korralikkust võib ehk käsitleda ühe andekuse vormina?
  • Emotsioonid
    Üle poole raamatust mitte, oligi pigem tõdemus, et jah, tubli kirjutaja. Lõpupoole siiski tekkis suurem kaasaelamine (sest mingites olukordades inimestele elad ikka kaasa).
  • Tegelased
    Ise olen ka üllatunud, aga mulle vist meeldisid kõik tegelased. Kõrvaltegelaste loomus ja vajalikkus raamatus oli suudetud üsna väheste situatsioonide ja kirjeldamisega välja tuua. Peategelane oli otsustaja. Tüübi mõttes. Võib muidugi küsida, kas päriselt 24-aastane teeks sellise valiku nagu tema tegi, aga samas võib ka mõelda, et 24-aastane teeks sellise valiku just tõenäolisemalt kui 34- või 44-aastane.
  • Atmosfäär
    Oxford niisiis. Oli kirjeldatud küll ja kõik, aga mul jäi mingit tunnet natuke väheseks.
  • Mõtete ärgitamine
    Õnnestus natuke torkida küll.
It turns out, the act of making a choice, of choosing a path, doesn’t mean the other path disappears. It just means that it will forever run parallel to the one you’re on. It means you have to live with knowing what you gave up.
  • Lõpp
    See oli kõige realistlikum lõpp, arvan. Oleks ühel teisel moel lõpetanud, oleks liiga muinasjutt olnud, oleks kolmandal moel lõpetanud, oleks liiga draama kiskumisena mõjunud.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Päris nunnu kaas. Lugesin e-raamatut.
Raamatu autor Julia Whelan on kogenud audioraamatute tegija (see hääl, kes neid sisse loeb). Aga. Kui mäletad, et kunagi oli selline seriaal nagu "Once & again" (või "Kõik kordub", TV3 pealt vist teisipäeva õhtuti?) ja et Julia Whelan oli see, kes seal teismelist peretütart Grace'i mängis, siis kaks plusspunkti sulle.



Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Urban Dictionary meme

Urban Dictionary is a very useful page as I've found out. For each question, enter your answer into urbandictionary and write down the first answer you get. 1. Your Name: Kaisa A strong person hailing from Finland who often stirs resentment in weak people because Kaisa is inherently self-determined and highly resistant to manipulation by small minds. Kaisa stands as a bright light in a difficult, dark world. Kaisa takes no crap from others and pursues her goals with quiet determination and never-wavering resilience. Um...thank you? 2. Your Age: 24 24, The Jack Bauer Power Hour. The most entertainment you can stuff into a single day. Full of twists, turns, violence, and Elisha Cuthbert. 3. One Of Your Friends: Mari one of the prettiest, smartest, cutest, evil, caring, creative, talented, true punk, psycho, rioting, magic-weilding, sick acting, cute fat cheeks, puts-a-smile-on-my-face, amazing and most beautiful girls ever. actually.. the only one of her kind. You're welc...
1 kommentaar
Loe edasi »

Sült

Möödunud aastal kirjutasin siin , kuidas Leonard Coheni "Hallelujah" on nii hea lugu, et seda ei saa isegi halb kaverdaja ära rikkuda. Saab küll, lambist juhtusin kuulma, et saab küll. Mingiks süldiks on ära keeratud. Loo nimi on "Kalle Luunjast" (Halleluuja - Kalle Luunjast, saad aru?). Tundub, et muusikasnoob minus pole veel päriselt alla andnud.
Postita kommentaar
Loe edasi »

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...
19 kommentaari
Loe edasi »

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »