Otse põhisisu juurde

Juan Gómez-Jurado "Punane kuninganna"


Panin Goodreadsis 4 tärni, aga tundub, et suurt kirjutada ei oska. Erilise politseiüksuse esindajad Antonia ja Jon lahendavad Hispaanias keerulist kuritegu (inimrööv, mõrv).

Pealkiri tundus huvitav, sest punane kuninganna võib olenevalt žanrist tähendada erinevaid asju. Kui see oleks ajalooline romaan näiteks, siis tekiks ju kohe mõte, kes on peategelane ja mis ajal umbes tegevus olla võiks.

Selle raamatu võtsin, kuna esikaanel mainiti Lisbeth Salanderit. Eks "Punane kuninganna" ongi "Lohetätoveeringuga tüdrukuga" sarnane. Autor on ajakirjanik, üldine žanr on sama ja peategelaseks mingi probleemiga üliintelligentne naine (olevikku ulatuv minevikuprobleem, võiks öelda). 


Lugesin huviga, läks hästi edasi. Detailseid kuritegude/õnnetuste kirjeldusi just ei nautinud, aga neid üleliia palju polnud ka. Vist ootasin, et peategelase Antonia kohta saab mõnevõrra rohkem teada, aga saan aru, et tegemist on sarjaga ja kõike esimeses osas avaldada ei tahetud.

Olen ennegi hispaania keelest tõlgitud raamatuid lugedes täheldanud, et vahepeal tekib kõrvu niuke ühtlane hispaania keele kõla, nagu keegi loeks midagi ette. Konkreetseid sõnu ei peagi eristama, lihtsalt vaikne kõnekõmin, mida kuuldes tead, et see on hispaania keel. Oo, ma tegin Duolingos ka just kõige algelisemalt hispaania keelt. Yo bebo leche, yo como pan ja sihuke värk. 

Lahe raamat, esikaas ligitõmbav ja lugeda huvitav, aga kuivõrd tegevusliin on tegelastest olulisem, siis suht raske midagi sisu kohta öelda midagi ette ütlemata.


See polegi esimene eesti keelde tõlgitud raamat Juan Gómez-Juradolt. 2009/10 on ilmunud ka "Jumala spioon" ja "Reeturi embleem", kus kuritegusid lahendab keegi püha isa Anthony Fowler.

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...