Otse põhisisu juurde

Elena Ferrante "Kadunud tütar"


48-aastane itaallannast õppejõud Leda läheb üle aegade üksinda puhkusele, mere äärde. Tema kaks last (20ndates eluaastates tütred) on just kolinud Kanadasse, kus nende isa elab. Leda hängib siis rannas ja vaatab inimesi ja puutub kokku ühe perekonnaga, kuhu kuulub muuhulgas naine väikese lapsega. Oleviku vahele saame meenutusi minevikust - mis siis toimus, kui Leda enda lapsed väikesed olid.
  • Sisu
    See on hea sisu ma arvan. Ühest küljest ajatu, teisest küljest selline, et eelmisel sajandil poleks eriti saanud sellist raamatut kirjutada. (Loe: polnud sünnis välja öelda, et emadel on ka teisi tundeid kui piiritu armastus)
  • Stiil
    Niuke natuke mõruvõitu ja otsekohene. Ei ürita tekitada peategelase vastu kaastunnet. Mulle täitsa meeldis. Ja allegooria kasutamine. Käbi, mis pole lihtsalt käbi, nukk, mis pole niisama nukk jm.
  • Emotsioonid
    Just selline raamat, mis teoorias meeldib rohkem kui tegelikkuses emotsioone tekitab. Sain peategelasest aru, aga samas ei tundnud talle väga kaasa ega elanud kaasa.
  • Tegelased
    Peamiselt oligi oluline peategelane, kes oli nii huvitav tegelane, et mängis täitsa hästi üksinda välja. Polnud teisi nii väga vajagi lahkama hakata.
  • Atmosfäär
    Väga hästi joonistus pilt silme ette mererannast ja kuurordist, peategelase korterist ka. 
  • Mõtete ärgitamine
    Peategelase käitumise üle erinevatel aegadel ikka arutlesin, muud eriti mitte.
  • Lõpp
    Novellilik, lahe.
  • Kestev mõju
    Ei taha maha kanda, aga ilmselt Ferrante "Minu geniaalse sõbranna" sari jääb ikka kümme korda kuulsamaks ja tähelepanu saavaks.
  • Sisuväline
    Üsna väike kõvade kaantega raamat. Mugav lugeda ka seetõttu, et kirjavigu polnud. 

                               

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...