Otse põhisisu juurde

Zoë Heller "Ühe skandaali märkmed"


Järjekord oli selline: nägin 2006. aasta(l?) filmi Judi Denchi ja Cate Blanchettiga, siis lugesin 2008. aastal raamatut, millel film põhineb, ja nüüd lugesin veel üks kord raamatut.

Tegevus toimub ühes Londoni koolis. Jutustaja, ca 60-aastane Barbara, räägib lugu sellest, kuidas tema nooremast kolleegist sõbral Shebal oli suhe õpilasega. (Connolly-poiss, nagu Barbara teda nimetab.)

  • Sisu
    Teema selline, mis alati intrigeerib. Et täiskasvanu ja alaealine, aga et ka veel õpetaja ja õpilane. Huvitav oli ka selle raamatu vastuvõtu kohta lugeda - kuigi lugu on ilmselgelt inimsuhetest, siis kära tekkis loomulikult hoopis selle ümber, et naine ja alaealine poiss jne. Nagu ühe eelmise raamatu puhulgi ütlesin - hindamine toimub hoopis teiselt tasandilt, kui täiskasvanu on naissoost ja alaealine meessoost.
  • Stiil
    Pole kiire tempoga, aga minu jaoks oli paeluv. Mingeid asju, mis hiljem juhtusid, sai lugeja juba alguses teada, see mõjutas loo meeleolu.
Enamiku inimeste jaoks on ausus niivõrd ebatavaline kõrvalepõige nende tavapärasest modus operandist - kõrvalekaldumine nende argipäevateesklusest - et nad tunnevad kohustust sind informeerida, kui tulemas on siiruse hetk. "Kui päris aus olla," ütlevad nad, või "ausalt öeldes" või "kas ma tohin aus olla?". Tihti tahavad nad sinult saada diskreetsusvannet, enne kui oma jutuga jätkavad. "See jääb rangelt meie vahele, eks?... Sa pead vanduma, et ei räägi kellelegi..." 
  • Emotsioonid
    Ei olnud kaasaelamise raamat. Oli niuke vaikselt närimise raamat, mille eesmärk ongi lugejale mitte rahu anda. 
Tema näoilme väljendas sellist sügavalt privaatset, ainult endale hoitavat ahastust, mis on inimesel, kes on just pöidla autoukse vahele löönud.
  • Tegelased
    Vist minu kõige lemmikum asi oli, et peategelane polnud ei Sheba ega Connolly-poiss, vaid Barbara. Noh et kui loed tutvustust, et raamat räägib õpetaja sobimatust suhtest õpilasega, siis eeldad, et nemad ongi peategelased. 
    Barbara oli väga huvitav tegelane. Korra mõtled et tüüpiline natuke kibestunud proua. Siis saad aru, et väga tark ja analüütiline sealjuures. Siis hakkab tunduma, et maru kõrge enesehinnanguga. Siis mõtled, et täitsa empaativaõimeline ka siiski. Mõtlesin tema meeldivuse osas mitu korda ümber. Ja lõpuks meeldimine polnudki oluline, sest tegelane oli lihtsalt väga inimlik oma mitemkülgsuses. Judi Denchi ka päris silme eest ära ei saanud Barbarat ette kujutades. 
  • Atmosfäär
    Niuke pigem tumedates toonides. Pole see, et üks halb asi teise otsa juhtub, aga kirves ripub õhus ja ei lase lugejal end liiga hästi tunda. Sellise atmosfääriga lugu, kus võiks Philip Glassi muusika taustaks käia. Filmiversioonis ta seda teebki.
Minu samme kuuldes pöörast ta end ringi ja saatis mulle oma hirmuäratava, koorega keedetud muna sarnase pilgu.
  • Mõtete ärgitamine
    USA-s ilmus raamat pealkirjaga "What was she thinking?". See annab suuniseid. Mida Sheba mõtles, mida Barbara mõtles jne.
  • Lõpp
    Lugu oli kindlasti olulisem kui lõpp. Lõpp oli ootuspärane.
Mulle pole sellised naistejutud kunagi meeldinud - teise sugupoole lootusetus ja nii edasi. Varem või hiljem mandub selline asi naerukihistamiseks meessoo esindajate üle. Nii tobe. Niivõrd allpool naiste väärikust. Ja kummalisel kombel on naised, kes sellisest madalast meestevihkamisest osa võtavad, tavaliselt kõige rohkem meeste orjuses. 
  • Kestev mõju
    Ei tea, kui palju maailm seda raamatut mäletab, aga mina lugesin juba teist korda. Tundus selline asi, mida võiks 15 aastat hiljem teisiti näha. Nägin ka. Peamine vahe on vist selles, et mida vanem oled, seda rohkem mõistad vanema osapoole vastutust, kui mõni osapool on alaealine.
  • Sisuväline
    Nii hea oli lugeda seda füüsilist raamatut. Laiad äärejooned, üsna lai reavahe, font, mis kuidagi ilus välja nägi. Kaanefoto suurim fänn võib-olla pole.



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...