Järjekord oli selline: nägin 2006. aasta(l?) filmi Judi Denchi ja Cate Blanchettiga, siis lugesin 2008. aastal raamatut, millel film põhineb, ja nüüd lugesin veel üks kord raamatut.
Tegevus toimub ühes Londoni koolis. Jutustaja, ca 60-aastane Barbara, räägib lugu sellest, kuidas tema nooremast kolleegist sõbral Shebal oli suhe õpilasega. (Connolly-poiss, nagu Barbara teda nimetab.)
- Sisu
Teema selline, mis alati intrigeerib. Et täiskasvanu ja alaealine, aga et ka veel õpetaja ja õpilane. Huvitav oli ka selle raamatu vastuvõtu kohta lugeda - kuigi lugu on ilmselgelt inimsuhetest, siis kära tekkis loomulikult hoopis selle ümber, et naine ja alaealine poiss jne. Nagu ühe eelmise raamatu puhulgi ütlesin - hindamine toimub hoopis teiselt tasandilt, kui täiskasvanu on naissoost ja alaealine meessoost. - Stiil
Pole kiire tempoga, aga minu jaoks oli paeluv. Mingeid asju, mis hiljem juhtusid, sai lugeja juba alguses teada, see mõjutas loo meeleolu.
Enamiku inimeste jaoks on ausus niivõrd ebatavaline kõrvalepõige nende tavapärasest modus operandist - kõrvalekaldumine nende argipäevateesklusest - et nad tunnevad kohustust sind informeerida, kui tulemas on siiruse hetk. "Kui päris aus olla," ütlevad nad, või "ausalt öeldes" või "kas ma tohin aus olla?". Tihti tahavad nad sinult saada diskreetsusvannet, enne kui oma jutuga jätkavad. "See jääb rangelt meie vahele, eks?... Sa pead vanduma, et ei räägi kellelegi..."
- Emotsioonid
Ei olnud kaasaelamise raamat. Oli niuke vaikselt närimise raamat, mille eesmärk ongi lugejale mitte rahu anda.
Tema näoilme väljendas sellist sügavalt privaatset, ainult endale hoitavat ahastust, mis on inimesel, kes on just pöidla autoukse vahele löönud.
- Tegelased
Vist minu kõige lemmikum asi oli, et peategelane polnud ei Sheba ega Connolly-poiss, vaid Barbara. Noh et kui loed tutvustust, et raamat räägib õpetaja sobimatust suhtest õpilasega, siis eeldad, et nemad ongi peategelased.
Barbara oli väga huvitav tegelane. Korra mõtled et tüüpiline natuke kibestunud proua. Siis saad aru, et väga tark ja analüütiline sealjuures. Siis hakkab tunduma, et maru kõrge enesehinnanguga. Siis mõtled, et täitsa empaativaõimeline ka siiski. Mõtlesin tema meeldivuse osas mitu korda ümber. Ja lõpuks meeldimine polnudki oluline, sest tegelane oli lihtsalt väga inimlik oma mitemkülgsuses. Judi Denchi ka päris silme eest ära ei saanud Barbarat ette kujutades. - Atmosfäär
Niuke pigem tumedates toonides. Pole see, et üks halb asi teise otsa juhtub, aga kirves ripub õhus ja ei lase lugejal end liiga hästi tunda. Sellise atmosfääriga lugu, kus võiks Philip Glassi muusika taustaks käia. Filmiversioonis ta seda teebki.
Minu samme kuuldes pöörast ta end ringi ja saatis mulle oma hirmuäratava, koorega keedetud muna sarnase pilgu.
- Mõtete ärgitamine
USA-s ilmus raamat pealkirjaga "What was she thinking?". See annab suuniseid. Mida Sheba mõtles, mida Barbara mõtles jne. - Lõpp
Lugu oli kindlasti olulisem kui lõpp. Lõpp oli ootuspärane.
Mulle pole sellised naistejutud kunagi meeldinud - teise sugupoole lootusetus ja nii edasi. Varem või hiljem mandub selline asi naerukihistamiseks meessoo esindajate üle. Nii tobe. Niivõrd allpool naiste väärikust. Ja kummalisel kombel on naised, kes sellisest madalast meestevihkamisest osa võtavad, tavaliselt kõige rohkem meeste orjuses.
- Kestev mõju
Ei tea, kui palju maailm seda raamatut mäletab, aga mina lugesin juba teist korda. Tundus selline asi, mida võiks 15 aastat hiljem teisiti näha. Nägin ka. Peamine vahe on vist selles, et mida vanem oled, seda rohkem mõistad vanema osapoole vastutust, kui mõni osapool on alaealine. - Sisuväline
Nii hea oli lugeda seda füüsilist raamatut. Laiad äärejooned, üsna lai reavahe, font, mis kuidagi ilus välja nägi. Kaanefoto suurim fänn võib-olla pole.
Kommentaarid
Postita kommentaar