Otse põhisisu juurde

Haruki Murakami "After dark"


Vaatasin (esmakordselt elus) natuke ühe booktuberi videoid ja see raamat tuli mitmes videos jutuks. Rääkija oskas nii hästi rääkida, et mul tekkisid ootused. Kui raamatu kätte sain ja lahti tegin ja leidsin sealt Sunday Telegraphi arvustaja arvamuse If David Lynch had directed Richard Linklater's Before Sunrise", the result might have been something like this, siis oli kindel värk - ilmselt minu uusi lemmikraamatuid. 

Nüüd ei tule see koht, kus ütlen, et tegelikult mulle üldse ei meeldinud. Meeldis küll. Aga tahtsin, et rohkem meeldiks.

Tegevus toimub ühe öö jooksul ühes linnas (kas oli Tokyo?). Tegelasi on mitmeid - tüdruk, kes üritab kohvikutes lugedes ööd mööda saata, tema õde, kes magab (sest ka magavast inimesest on võimalik kirjutada), noor džässmuusik, armuhotelli (selline asutus, kus on võimalik ka tunni kaupa tuba broneerida) pidaja, mõned armuhotelli kliendid. 

See, kuidas tüdruk ja džässmuusik vestlesid, oli küll nagu "Before Sunrise", ainult siin vist räägiti rohkem iseendaga seonduvast kui mingitest üldistest teemadest. Nii palju, kui David Lynchi filme näinud olen, siis päris nii lambiks kätte ei läinud.

Ilmselt tuleks seda raamatut võtta kui ühte väljalõigatud tükki mingist suuremast loost. Umbes nagu võtaksid kellegi päeviku ja loeksid sealt ainult ühe päeva sissekande. See, mis enne oli ja pärast tuleb, jääb teadmata. Lood lihtsalt lõpevad ühel hetkel ära, lahendust tingimata ei tule.

See vist ongi minu kana, mida selle raamatuga seoses kitkun. Mitte et halb mõte oleks sihukest asja üllitada, vastupidi, ilmselt on väga hea mõte, lihtsalt mina lugejana pole kindel, kui palju rohkem kui ühe ma lugeda viitsiks.

Palju viiteid muusikale on, nii et põhimõtteliselt on võimalik meeleolu tekitamiseks vastavat peatükki lugedes vastav laul käima panna.

Kui lugemisel ei eksinud, on 10 Murakami raamatut eesti keelde tõlgitud. "After dark" pole üks neist.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...