Otse põhisisu juurde

Haruki Murakami "After dark"


Vaatasin (esmakordselt elus) natuke ühe booktuberi videoid ja see raamat tuli mitmes videos jutuks. Rääkija oskas nii hästi rääkida, et mul tekkisid ootused. Kui raamatu kätte sain ja lahti tegin ja leidsin sealt Sunday Telegraphi arvustaja arvamuse If David Lynch had directed Richard Linklater's Before Sunrise", the result might have been something like this, siis oli kindel värk - ilmselt minu uusi lemmikraamatuid. 

Nüüd ei tule see koht, kus ütlen, et tegelikult mulle üldse ei meeldinud. Meeldis küll. Aga tahtsin, et rohkem meeldiks.

Tegevus toimub ühe öö jooksul ühes linnas (kas oli Tokyo?). Tegelasi on mitmeid - tüdruk, kes üritab kohvikutes lugedes ööd mööda saata, tema õde, kes magab (sest ka magavast inimesest on võimalik kirjutada), noor džässmuusik, armuhotelli (selline asutus, kus on võimalik ka tunni kaupa tuba broneerida) pidaja, mõned armuhotelli kliendid. 

See, kuidas tüdruk ja džässmuusik vestlesid, oli küll nagu "Before Sunrise", ainult siin vist räägiti rohkem iseendaga seonduvast kui mingitest üldistest teemadest. Nii palju, kui David Lynchi filme näinud olen, siis päris nii lambiks kätte ei läinud.

Ilmselt tuleks seda raamatut võtta kui ühte väljalõigatud tükki mingist suuremast loost. Umbes nagu võtaksid kellegi päeviku ja loeksid sealt ainult ühe päeva sissekande. See, mis enne oli ja pärast tuleb, jääb teadmata. Lood lihtsalt lõpevad ühel hetkel ära, lahendust tingimata ei tule.

See vist ongi minu kana, mida selle raamatuga seoses kitkun. Mitte et halb mõte oleks sihukest asja üllitada, vastupidi, ilmselt on väga hea mõte, lihtsalt mina lugejana pole kindel, kui palju rohkem kui ühe ma lugeda viitsiks.

Palju viiteid muusikale on, nii et põhimõtteliselt on võimalik meeleolu tekitamiseks vastavat peatükki lugedes vastav laul käima panna.

Kui lugemisel ei eksinud, on 10 Murakami raamatut eesti keelde tõlgitud. "After dark" pole üks neist.

Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Statistika 2025

Kõrgeimalt hinnatud raamatud: Märkisin 2025. aasta jooksul üles infot loetud raamatute peategelaste kohta. Allpool on kõik peategelaste nimed ühes pilves. Absoluutarvus enim esinenud nimi oli Krisse (sama tegelane kolmes raamatus). Kahes erinevas raamatus oli peategelaseks Addie, kahes ka Nora ja Ella. Ainus korduv perenimi oli Kivimaa - sellesama kolm korda esinenud Krisse nimi. Peategelastest kaks kolmandikku olid naised, kolmandik mehed. (Sama muide loetud raamatute autorite puhul.) Peategelaste ametite puhul oli kordumist muidugi rohkem kui nimedega. 13 tegelast olid mingit sorti õpilased, 7 tegelast olid seotud kohvikuga (pidaja või töötaja) ja koguni 5 tegelast olid keeletoimetajad! Ehk polegi üllatav, mõeldes, et ikka ju soovitatakse kirjutada sellest, mida tead ja oskad - tundub usutav, et mitmed kirjanikud on keeletoimetamisega kursis. Oli 4 ajakirjanikku (või sellelaadset), 3 teadusega seotud ametit ja 3 raamatupoega seotud ametit. Kõige huvitavam amet oli ehk hobuserautaja....

Lambiauhinnad 2025

Claire Keegan "Small things like these" Talvine ja rahulik. "Keedetud hirvede aja" kaanesümbolitest saab raamatut lugenuna aru. Lehm "Sõber mereröövli" kaanel on ka raamatus tähtis tegelane.  Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" "Armastus, lordid ja lõbuleedid" oligi nimelt lambika pealkirja tõttu lugemiseks võetud.  Isabel Allende "Vaimude maja" 2010. aasta augustis lugesin kümmekond esimest lehekülge. Järgmised 400+ lugesin sel aastal.  Kaur Riismaa "Väsinud valguse teooria" Sadakond lehekülge (ca 25%) lugesin ära. Ei suutnud suhestuda, kuigi lubati 90ndate nostalgiat. Andrei Makine "Sõber armeenlane" Ilus keel + suured universaalsed teemad Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen" Ettearvatav ja ülelihtsustatud. Elle McNicoll "Mingi säde" Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk" V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu" Berit Kaschan "Apr...