Vaatasin (esmakordselt elus) natuke ühe booktuberi videoid ja see raamat tuli mitmes videos jutuks. Rääkija oskas nii hästi rääkida, et mul tekkisid ootused. Kui raamatu kätte sain ja lahti tegin ja leidsin sealt Sunday Telegraphi arvustaja arvamuse If David Lynch had directed Richard Linklater's Before Sunrise", the result might have been something like this, siis oli kindel värk - ilmselt minu uusi lemmikraamatuid.
Nüüd ei tule see koht, kus ütlen, et tegelikult mulle üldse ei meeldinud. Meeldis küll. Aga tahtsin, et rohkem meeldiks.
Tegevus toimub ühe öö jooksul ühes linnas (kas oli Tokyo?). Tegelasi on mitmeid - tüdruk, kes üritab kohvikutes lugedes ööd mööda saata, tema õde, kes magab (sest ka magavast inimesest on võimalik kirjutada), noor džässmuusik, armuhotelli (selline asutus, kus on võimalik ka tunni kaupa tuba broneerida) pidaja, mõned armuhotelli kliendid.
See, kuidas tüdruk ja džässmuusik vestlesid, oli küll nagu "Before Sunrise", ainult siin vist räägiti rohkem iseendaga seonduvast kui mingitest üldistest teemadest. Nii palju, kui David Lynchi filme näinud olen, siis päris nii lambiks kätte ei läinud.
Ilmselt tuleks seda raamatut võtta kui ühte väljalõigatud tükki mingist suuremast loost. Umbes nagu võtaksid kellegi päeviku ja loeksid sealt ainult ühe päeva sissekande. See, mis enne oli ja pärast tuleb, jääb teadmata. Lood lihtsalt lõpevad ühel hetkel ära, lahendust tingimata ei tule.
See vist ongi minu kana, mida selle raamatuga seoses kitkun. Mitte et halb mõte oleks sihukest asja üllitada, vastupidi, ilmselt on väga hea mõte, lihtsalt mina lugejana pole kindel, kui palju rohkem kui ühe ma lugeda viitsiks.
Palju viiteid muusikale on, nii et põhimõtteliselt on võimalik meeleolu tekitamiseks vastavat peatükki lugedes vastav laul käima panna.
Kui lugemisel ei eksinud, on 10 Murakami raamatut eesti keelde tõlgitud. "After dark" pole üks neist.
Kommentaarid