Otse põhisisu juurde

Haruki Murakami "After dark"


Vaatasin (esmakordselt elus) natuke ühe booktuberi videoid ja see raamat tuli mitmes videos jutuks. Rääkija oskas nii hästi rääkida, et mul tekkisid ootused. Kui raamatu kätte sain ja lahti tegin ja leidsin sealt Sunday Telegraphi arvustaja arvamuse If David Lynch had directed Richard Linklater's Before Sunrise", the result might have been something like this, siis oli kindel värk - ilmselt minu uusi lemmikraamatuid. 

Nüüd ei tule see koht, kus ütlen, et tegelikult mulle üldse ei meeldinud. Meeldis küll. Aga tahtsin, et rohkem meeldiks.

Tegevus toimub ühe öö jooksul ühes linnas (kas oli Tokyo?). Tegelasi on mitmeid - tüdruk, kes üritab kohvikutes lugedes ööd mööda saata, tema õde, kes magab (sest ka magavast inimesest on võimalik kirjutada), noor džässmuusik, armuhotelli (selline asutus, kus on võimalik ka tunni kaupa tuba broneerida) pidaja, mõned armuhotelli kliendid. 

See, kuidas tüdruk ja džässmuusik vestlesid, oli küll nagu "Before Sunrise", ainult siin vist räägiti rohkem iseendaga seonduvast kui mingitest üldistest teemadest. Nii palju, kui David Lynchi filme näinud olen, siis päris nii lambiks kätte ei läinud.

Ilmselt tuleks seda raamatut võtta kui ühte väljalõigatud tükki mingist suuremast loost. Umbes nagu võtaksid kellegi päeviku ja loeksid sealt ainult ühe päeva sissekande. See, mis enne oli ja pärast tuleb, jääb teadmata. Lood lihtsalt lõpevad ühel hetkel ära, lahendust tingimata ei tule.

See vist ongi minu kana, mida selle raamatuga seoses kitkun. Mitte et halb mõte oleks sihukest asja üllitada, vastupidi, ilmselt on väga hea mõte, lihtsalt mina lugejana pole kindel, kui palju rohkem kui ühe ma lugeda viitsiks.

Palju viiteid muusikale on, nii et põhimõtteliselt on võimalik meeleolu tekitamiseks vastavat peatükki lugedes vastav laul käima panna.

Kui lugemisel ei eksinud, on 10 Murakami raamatut eesti keelde tõlgitud. "After dark" pole üks neist.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...