Otse põhisisu juurde

Ray Bradbury "Võilillevein"


Jällegi saab alustada sellest, et see on nii lahe pealkiri. Ilus sõna, raamatu sisus suve sümboliks.

Ei pidanud väga kaugele lugema saamaks aru, et raamat räägib pigem meeleoludes ja emotsioonides kui konkreetsetes lugudes. Tegelasi on palju, ja need pole sugugi vähevärvikad, aga pole oluline, mis on kellegi konkreetne lugu. 

Oluline on see, et maailm, kus tegevus toimub, tõmbab lugeja kiiresti endasse. Läheb luuleliseks, aga nagu reaalselt oleks lugedes tundnud seda suvepäikest ja palavat ilma. Kui lugejal soojast suvest lugedes põsed punaseks lähevad, siis on vist autori poolt hea maailmaloomine. Keeleliselt ka kaunis oma poeetiliste kirjeldustega.

Tegevus toimub 1928. aasta suvel ühes Illinoisi osariigi väikelinnas. Peategelane (ma arvan) on 12-aastane Douglas, kes teeb raamatu alguses väga lihtsa aga tähtsa avastuse: ma olen elus! See ei jää tema viimaseks avastuseks sel teemal. Elukaar on raamatus üks põhiteemasid. 

Arvukad tegelased ei ütle oma vestlustes või monoloogides midagi täiest uut, aga suudavad seda öelda klišeena mõjumata. Muidugi arvan end teadvat, miks inimesel on vaja tööd teha või miks tal on vaja teatud rutiini, aga tore on seda vahepeal teistsuguste sõnadega üle lugeda kui ise ütleks.

Lühidalt: pigem läbielamis- kui läbilugemisraamat. Võiks olla veel kümme korda kuulsam.

Küsimused stiilis Mis värv sa oled? võivad üsna kummaliselt mõjuda, aga see raamat on täiesti kollane. Mitte ainult võilillekollane, vaid ka selline suveõhtu päikese heledam kollane. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...