Otse põhisisu juurde

Ray Bradbury "Võilillevein"


Jällegi saab alustada sellest, et see on nii lahe pealkiri. Ilus sõna, raamatu sisus suve sümboliks.

Ei pidanud väga kaugele lugema saamaks aru, et raamat räägib pigem meeleoludes ja emotsioonides kui konkreetsetes lugudes. Tegelasi on palju, ja need pole sugugi vähevärvikad, aga pole oluline, mis on kellegi konkreetne lugu. 

Oluline on see, et maailm, kus tegevus toimub, tõmbab lugeja kiiresti endasse. Läheb luuleliseks, aga nagu reaalselt oleks lugedes tundnud seda suvepäikest ja palavat ilma. Kui lugejal soojast suvest lugedes põsed punaseks lähevad, siis on vist autori poolt hea maailmaloomine. Keeleliselt ka kaunis oma poeetiliste kirjeldustega.

Tegevus toimub 1928. aasta suvel ühes Illinoisi osariigi väikelinnas. Peategelane (ma arvan) on 12-aastane Douglas, kes teeb raamatu alguses väga lihtsa aga tähtsa avastuse: ma olen elus! See ei jää tema viimaseks avastuseks sel teemal. Elukaar on raamatus üks põhiteemasid. 

Arvukad tegelased ei ütle oma vestlustes või monoloogides midagi täiest uut, aga suudavad seda öelda klišeena mõjumata. Muidugi arvan end teadvat, miks inimesel on vaja tööd teha või miks tal on vaja teatud rutiini, aga tore on seda vahepeal teistsuguste sõnadega üle lugeda kui ise ütleks.

Lühidalt: pigem läbielamis- kui läbilugemisraamat. Võiks olla veel kümme korda kuulsam.

Küsimused stiilis Mis värv sa oled? võivad üsna kummaliselt mõjuda, aga see raamat on täiesti kollane. Mitte ainult võilillekollane, vaid ka selline suveõhtu päikese heledam kollane. 

Kommentaarid