Kuidas ma lõpetasingi hiljuti? Ma olen natuke naiivne vist, aga jätkuvalt usun, et naistekaid saab ka hästi kirjutada. Palun! Siin on naistekas (noortekas? ajaviitekirjandus?), mis ei ole halb.
Peategelased on Poppy ja Alex, sõpradeks saanud ülikooli ajal. Oma tööinimeste eludes elavad nad nüüd erinevates osariikides, aga on juba palju aastaid igal aastal koos (puhkuse)reisil käinud. Jutustamine käibki nii kaasajas kui neidsamu reise meenutades.
Poppy ja Alex on head sõbrad. See, mis edasi juhtub on üsna aimatav, aga hoolimata sellest ei lähe lugu läilaks. Hästi, võib-olla mõne koha peal läheb, aga sel juhul on tegemist romantilise komöödia lahutamatuks osaks oleva emotsionaalse monoloogiga.
Raamat meenutab mitme kandi pealt S. Rooney raamatut "Normal people", isegi Itaalia reis on sees. "Normal people" on siiski vähe tõsisem ja dramaatilisem, "People we meet on vacation" üsna kergekujuline.
Mind ajas mitme koha peal naerma, see on tublisti tehtud. Mõne koha oleks hea meelega teist korda veel üle lugenud, aga kuna hoopis kuulasin seda raamatut, siis polnud seda teha nii lihtne.
See pealkiri on ka tegelikult vaimukas, kui mõtlema hakata. Vist on rohkem kui üks tähendus.
Kommentaarid