Otse põhisisu juurde

Laulud 2023

Need, mida enam kui korra kuulatud : )



George Michael - Older
See on nii rahulik. 



Fallulah - Give us a little love
Üks laule, mille olen iluuisutamist vaadates leidnud. Niina Petrõkinal oli uisunumber selle järgi.


Katie Melua - No fear of heights
Olin samas toas telekaga, kus käis mingi film Angelina Jolie'ga. Filmi ei vaadanud, aga ühes stseenis tuli see laul. Otsisin üles, mis ta on, ja hakkasin kuulama. Kummaline laul on. Ühest küljest nagu ei tahaks seda kuulata, sest pole kindel, kas mulle meeldib tunne, mida ta minus tekitab. Teisalt tundub, et tahaks pidevalt kuulata.


Marit Larsen - Don't move
Taastulija. 2019. aastal olen selle esmakordselt aasta lõpus välja toonud ja vahepeal ka kõigil aastatel kuulanud. Hea energia, energiline klaver, ilusad keelpillid. 

Saint Joan - Gold
Rõõmus.



Wasia Project - Petals on the moon
Andekas laul. Pole seni suutnud sõnastada, mis tunde see tekitab. Sädeleb või säriseb või midagi? Aga mitte kõvasti, niimoodi enam-vähem tuntavalt. Aga mitte vaoshoitult. Või tuksub hoopis? Võbeleb?



Kõige all (Pärt Uusberg/Hando Runnel)
Mulle meeldivad rahulikud inimesed, rahulikud olukorrad, rahulikud laulud. Runneli sõnum on lihtne, laul meditatiivne. 


Legendaarne (Peeter Konovalov/Heiti Talvik)
Ilusate meloodiate puuduses kulub ilus meloodia ära. See, kuidas laulupidu alati eesti luuleklassika lugemise soovi peale ajab, on tänuväärne. Tõsimeeli nõustun, et laulupeo ülekandel peaksid subtiitrid all olema (nagu Eurovisioonil), saaks sõnumiga paremini kurssi. 


Sata-Sata (Mari Kalkun)
Ka rõõmsad laulud istuvad laulupeole. Sobivad ka juulihommikul tööle kõndimiseks. 



Juhan Liiv - Muusika
See ei ole laul, see on luuletus. Noh, tegelikult on ta laul ka, mida mitte väga ammu ühel laulupeol lauldi, aga siis peale pealkirja muud ei teadvustanud. (Pange subtiitrid, ma räägin.) Nüüd, kui selleaastase laulupeo järgses tuhinas eiteakuidas selle luuletuse otsa sattusin, tabas mind ausõna midagi ilmutuse sarnast. Kui palju kordi olen (üldse mitte nii luuleliste sõnadega) sedasama mõelnud ja siis leian, et Liiv juba ammu mõtles ja pani kaunilt kirja. Aasta luuletus, kui soovite.

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...
Postita kommentaar
Loe edasi »