Otse põhisisu juurde

Laulud 2023

Need, mida enam kui korra kuulatud : )



George Michael - Older
See on nii rahulik. 



Fallulah - Give us a little love
Üks laule, mille olen iluuisutamist vaadates leidnud. Niina Petrõkinal oli uisunumber selle järgi.


Katie Melua - No fear of heights
Olin samas toas telekaga, kus käis mingi film Angelina Jolie'ga. Filmi ei vaadanud, aga ühes stseenis tuli see laul. Otsisin üles, mis ta on, ja hakkasin kuulama. Kummaline laul on. Ühest küljest nagu ei tahaks seda kuulata, sest pole kindel, kas mulle meeldib tunne, mida ta minus tekitab. Teisalt tundub, et tahaks pidevalt kuulata.


Marit Larsen - Don't move
Taastulija. 2019. aastal olen selle esmakordselt aasta lõpus välja toonud ja vahepeal ka kõigil aastatel kuulanud. Hea energia, energiline klaver, ilusad keelpillid. 

Saint Joan - Gold
Rõõmus.



Wasia Project - Petals on the moon
Andekas laul. Pole seni suutnud sõnastada, mis tunde see tekitab. Sädeleb või säriseb või midagi? Aga mitte kõvasti, niimoodi enam-vähem tuntavalt. Aga mitte vaoshoitult. Või tuksub hoopis? Võbeleb?



Kõige all (Pärt Uusberg/Hando Runnel)
Mulle meeldivad rahulikud inimesed, rahulikud olukorrad, rahulikud laulud. Runneli sõnum on lihtne, laul meditatiivne. 


Legendaarne (Peeter Konovalov/Heiti Talvik)
Ilusate meloodiate puuduses kulub ilus meloodia ära. See, kuidas laulupidu alati eesti luuleklassika lugemise soovi peale ajab, on tänuväärne. Tõsimeeli nõustun, et laulupeo ülekandel peaksid subtiitrid all olema (nagu Eurovisioonil), saaks sõnumiga paremini kurssi. 


Sata-Sata (Mari Kalkun)
Ka rõõmsad laulud istuvad laulupeole. Sobivad ka juulihommikul tööle kõndimiseks. 



Juhan Liiv - Muusika
See ei ole laul, see on luuletus. Noh, tegelikult on ta laul ka, mida mitte väga ammu ühel laulupeol lauldi, aga siis peale pealkirja muud ei teadvustanud. (Pange subtiitrid, ma räägin.) Nüüd, kui selleaastase laulupeo järgses tuhinas eiteakuidas selle luuletuse otsa sattusin, tabas mind ausõna midagi ilmutuse sarnast. Kui palju kordi olen (üldse mitte nii luuleliste sõnadega) sedasama mõelnud ja siis leian, et Liiv juba ammu mõtles ja pani kaunilt kirja. Aasta luuletus, kui soovite.

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...
Postita kommentaar
Loe edasi »