Otse põhisisu juurde

Katie Bishop "Suvetüdrukud"

 


Lühikese aja jooksul juba kolmas raamat, kus (üks) teema on väga noore ja temast (oluliselt) vanema inimese suhe. Ilmselt mind huvitab, sest vanus mängib veel ühe lisategurina, mis keerdkäike ja kihilisust võib luua. Lõpp on küll sarnane alati.

"Suvetüdrukutes" toimub tegevus ühel väiksel Kreeka saarel, kuhu just 18-aastaseks saanud Rachel sõbrannaga seljakotirännakute käigus läheb. Saarel hängib veel palju noori tüdrukuid, toimuvad peod alko ja narkoga. Tihti on pidude korraldaja salapärane Henry Taylor, praktilises korraldamises mängib olulist rolli tema asjaajaja Alistair. Dramaatilised sündmused ei jää tulemata. 

Teine tegevus on tänapäevas, kus Rachel on abielus ja reisib mehega tollele saarele. 

Autori järelsõnast Kallis lugeja: "Loo keskmes on Rachel, kolmekümnendate keskpaigas naine, kes on sunnitud vaatama teise pilguga mälestusi oma armusuhtest vanema mehega, mis on defineerinud ka suurt osa tema täiskasvanuelust, kui teised naised, kes samuti nende minevikku kuuluvad, samadest mälestustest sootuks teistsuguste versioonidega lagedale tulevad."
  • Sisu
    21. sajandil päevakajaline teos. Tõenäoliselt üks paljude hulgas.
  • Stiil
    Reeglina on mul kopp ees neist raamatutest, kus tegevus paralleelselt minevikus ja tänapäeval toimub. Tundub niuke moevärk olevat. Siin mineviku ja oleviku vahel käimine isegi sobis. Kuigi vahepeal oli ikka ilmselgelt komponeeritud - olevikus selgus mingi fakt mineviku kohta just siis, kui järgmises mineviku peatükis sellest juttu oli vaja teha.
  • Emotsioonid
    Häiriv oli. Kuivõrd asi oligi häirima mõeldud, siis eesmärk täidetud.
  • Tegelased
    Taaskord peategelane, kelle mitmed hukka mõistaks. Kuidas ta oli minevikus selline ja selline. Kuidas ta olevikus on ikka veel selline ja kuidas ta mingi vana asja küljes ripub. Minul oli jube huvitav lugeda, kuidas ta rippus. Ja huvitav oli lugeda, kuidas 18-aastane Rachel mõtles. Nii 18-aastase mõtlemine kui kolmekümnendates mingi minevikukogemuse küljes rippumine tundusid tõetruud.
    Teised tegelased polnud kuigi meeldejäävad. Meestegelased olid meelega pigem salapärased. Racheli minevikumees ja olevikumees olid üksteise suhtes selgelt vastandatud.
  • Atmosfäär
    Suvitussaare meeleolu väga ei tundnud. Pidude kirjeldustest hoolimata peomeeleolu ka ei tundnud. Kusiganes oleks võinud misiganes toimuda. Natuke ähvardavat õhustikku oli küll tunda.
  • Mõtete ärgitamine
    Kuivõrd see on sisu mõttes #metoo raamat, siis ilmselt ta suurim eesmärk oli mõtteid ärgitada ja hoiatada. Ma mõtlesin ehk pisut kitsamalt taaskord sellele, kas 18-aastane on täiskasvanu ainult seaduse mõttes või ka päriselt ja millise rolli/vastutuse võtab 18-aastasega suhtlev inimene, kes ise on 35, 36, 37 jne.
  • Lõpp
    Põhimõtteliselt lõpuga nõus, aga pärispäris lõpp läks läilaks.
  • Kestev mõju
    Ega ma teda uuesti loe.
  • Sisuväline
    Inglise keelest tõlgitud raamat, kus tõlge ei häirinud. Kõva sõna. 


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...