Otse põhisisu juurde

Katie Bishop "Suvetüdrukud"

 


Lühikese aja jooksul juba kolmas raamat, kus (üks) teema on väga noore ja temast (oluliselt) vanema inimese suhe. Ilmselt mind huvitab, sest vanus mängib veel ühe lisategurina, mis keerdkäike ja kihilisust võib luua. Lõpp on küll sarnane alati.

"Suvetüdrukutes" toimub tegevus ühel väiksel Kreeka saarel, kuhu just 18-aastaseks saanud Rachel sõbrannaga seljakotirännakute käigus läheb. Saarel hängib veel palju noori tüdrukuid, toimuvad peod alko ja narkoga. Tihti on pidude korraldaja salapärane Henry Taylor, praktilises korraldamises mängib olulist rolli tema asjaajaja Alistair. Dramaatilised sündmused ei jää tulemata. 

Teine tegevus on tänapäevas, kus Rachel on abielus ja reisib mehega tollele saarele. 

Autori järelsõnast Kallis lugeja: "Loo keskmes on Rachel, kolmekümnendate keskpaigas naine, kes on sunnitud vaatama teise pilguga mälestusi oma armusuhtest vanema mehega, mis on defineerinud ka suurt osa tema täiskasvanuelust, kui teised naised, kes samuti nende minevikku kuuluvad, samadest mälestustest sootuks teistsuguste versioonidega lagedale tulevad."
  • Sisu
    21. sajandil päevakajaline teos. Tõenäoliselt üks paljude hulgas.
  • Stiil
    Reeglina on mul kopp ees neist raamatutest, kus tegevus paralleelselt minevikus ja tänapäeval toimub. Tundub niuke moevärk olevat. Siin mineviku ja oleviku vahel käimine isegi sobis. Kuigi vahepeal oli ikka ilmselgelt komponeeritud - olevikus selgus mingi fakt mineviku kohta just siis, kui järgmises mineviku peatükis sellest juttu oli vaja teha.
  • Emotsioonid
    Häiriv oli. Kuivõrd asi oligi häirima mõeldud, siis eesmärk täidetud.
  • Tegelased
    Taaskord peategelane, kelle mitmed hukka mõistaks. Kuidas ta oli minevikus selline ja selline. Kuidas ta olevikus on ikka veel selline ja kuidas ta mingi vana asja küljes ripub. Minul oli jube huvitav lugeda, kuidas ta rippus. Ja huvitav oli lugeda, kuidas 18-aastane Rachel mõtles. Nii 18-aastase mõtlemine kui kolmekümnendates mingi minevikukogemuse küljes rippumine tundusid tõetruud.
    Teised tegelased polnud kuigi meeldejäävad. Meestegelased olid meelega pigem salapärased. Racheli minevikumees ja olevikumees olid üksteise suhtes selgelt vastandatud.
  • Atmosfäär
    Suvitussaare meeleolu väga ei tundnud. Pidude kirjeldustest hoolimata peomeeleolu ka ei tundnud. Kusiganes oleks võinud misiganes toimuda. Natuke ähvardavat õhustikku oli küll tunda.
  • Mõtete ärgitamine
    Kuivõrd see on sisu mõttes #metoo raamat, siis ilmselt ta suurim eesmärk oli mõtteid ärgitada ja hoiatada. Ma mõtlesin ehk pisut kitsamalt taaskord sellele, kas 18-aastane on täiskasvanu ainult seaduse mõttes või ka päriselt ja millise rolli/vastutuse võtab 18-aastasega suhtlev inimene, kes ise on 35, 36, 37 jne.
  • Lõpp
    Põhimõtteliselt lõpuga nõus, aga pärispäris lõpp läks läilaks.
  • Kestev mõju
    Ega ma teda uuesti loe.
  • Sisuväline
    Inglise keelest tõlgitud raamat, kus tõlge ei häirinud. Kõva sõna. 


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...