Otse põhisisu juurde

Katie Bishop "Suvetüdrukud"

 


Lühikese aja jooksul juba kolmas raamat, kus (üks) teema on väga noore ja temast (oluliselt) vanema inimese suhe. Ilmselt mind huvitab, sest vanus mängib veel ühe lisategurina, mis keerdkäike ja kihilisust võib luua. Lõpp on küll sarnane alati.

"Suvetüdrukutes" toimub tegevus ühel väiksel Kreeka saarel, kuhu just 18-aastaseks saanud Rachel sõbrannaga seljakotirännakute käigus läheb. Saarel hängib veel palju noori tüdrukuid, toimuvad peod alko ja narkoga. Tihti on pidude korraldaja salapärane Henry Taylor, praktilises korraldamises mängib olulist rolli tema asjaajaja Alistair. Dramaatilised sündmused ei jää tulemata. 

Teine tegevus on tänapäevas, kus Rachel on abielus ja reisib mehega tollele saarele. 

Autori järelsõnast Kallis lugeja: "Loo keskmes on Rachel, kolmekümnendate keskpaigas naine, kes on sunnitud vaatama teise pilguga mälestusi oma armusuhtest vanema mehega, mis on defineerinud ka suurt osa tema täiskasvanuelust, kui teised naised, kes samuti nende minevikku kuuluvad, samadest mälestustest sootuks teistsuguste versioonidega lagedale tulevad."
  • Sisu
    21. sajandil päevakajaline teos. Tõenäoliselt üks paljude hulgas.
  • Stiil
    Reeglina on mul kopp ees neist raamatutest, kus tegevus paralleelselt minevikus ja tänapäeval toimub. Tundub niuke moevärk olevat. Siin mineviku ja oleviku vahel käimine isegi sobis. Kuigi vahepeal oli ikka ilmselgelt komponeeritud - olevikus selgus mingi fakt mineviku kohta just siis, kui järgmises mineviku peatükis sellest juttu oli vaja teha.
  • Emotsioonid
    Häiriv oli. Kuivõrd asi oligi häirima mõeldud, siis eesmärk täidetud.
  • Tegelased
    Taaskord peategelane, kelle mitmed hukka mõistaks. Kuidas ta oli minevikus selline ja selline. Kuidas ta olevikus on ikka veel selline ja kuidas ta mingi vana asja küljes ripub. Minul oli jube huvitav lugeda, kuidas ta rippus. Ja huvitav oli lugeda, kuidas 18-aastane Rachel mõtles. Nii 18-aastase mõtlemine kui kolmekümnendates mingi minevikukogemuse küljes rippumine tundusid tõetruud.
    Teised tegelased polnud kuigi meeldejäävad. Meestegelased olid meelega pigem salapärased. Racheli minevikumees ja olevikumees olid üksteise suhtes selgelt vastandatud.
  • Atmosfäär
    Suvitussaare meeleolu väga ei tundnud. Pidude kirjeldustest hoolimata peomeeleolu ka ei tundnud. Kusiganes oleks võinud misiganes toimuda. Natuke ähvardavat õhustikku oli küll tunda.
  • Mõtete ärgitamine
    Kuivõrd see on sisu mõttes #metoo raamat, siis ilmselt ta suurim eesmärk oli mõtteid ärgitada ja hoiatada. Ma mõtlesin ehk pisut kitsamalt taaskord sellele, kas 18-aastane on täiskasvanu ainult seaduse mõttes või ka päriselt ja millise rolli/vastutuse võtab 18-aastasega suhtlev inimene, kes ise on 35, 36, 37 jne.
  • Lõpp
    Põhimõtteliselt lõpuga nõus, aga pärispäris lõpp läks läilaks.
  • Kestev mõju
    Ega ma teda uuesti loe.
  • Sisuväline
    Inglise keelest tõlgitud raamat, kus tõlge ei häirinud. Kõva sõna. 


Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...