Otse põhisisu juurde

Ana Johns "Naine valges kimonos"

 


1957. aasta Jaapanis on puhkenud armastus kohaliku tüdruku Naoko ja Ameerika mereväelase Jimmy vahel. Naoko perekond aga soovib korraldada (majanduslikult kasuliku) abielu tema ja ühe Jaapani noormehe vahel. Naokol on valida, kas abielluda ameeriklasega ja kaotada päritoluperekond või toimida perekonna tahte kohaselt. 

  • Sisu
    Mõnevõrra tõsielul põhinev raamat, mis ühe loo põhjal avab teemat Jaapani naiste suhetest Ameerika sõjaväelastega peale II maailmasõda. Need polnud üldse vähelevinud, selgub. Kogu see lugu, mis siit välja koorus, kõik faktorid, mis seda mitmelt poolt mõjutasid, see oli hästi läbi mõeldud ja räägitud. 
    Aga taaskord on mul kana kitkuda sellega, et tegevus kahes ajas toimus. Üks liin oli Jaapanis 1957-1958, teine USA-s ja Jaapanis 21. sajandil. Kuigi 21. sajandi peategelane oli loomulikult 50ndate looga seotud, ei näinud põhjust, miks tuua raamatusse tegelane, kellel pole muud eesmärki kui minevikus toimunud loo kohta tõe välja selgitamine. Olevikus ei saanud lugeja selle tegelase kui inimese kohta põhimõtteliselt midagi teada. Võinuks piisata proloogist ja/või epiloogist, kus see tegelane esineb ja oleviku minevikuga kokku seob.
  • Stiil
    Kaunis, lendlev ja õrn stiil raamatu esimeses kolmandikus. Edasi, nagu sisu, muutus ka stiil.
    Väga meeldis, et kasutati jaapani vanasõnu ja kohati ka (mõistu)lugusid. Alati on tundunud, et ida pool suudetakse sõnadega veel täpsemini naelapea pihta lüüa kui läänes. (Aga hommik pidigi ju õhtust targem olema.)
  • Emotsioonid
    Raamat hoidis väga hästi konksu otsas, oli ka ülimalt dramaatiline. Mõne koha peal minu jaoks liiga dramaatiline ja mõne koha peal dramaatiline osa liiga pikaks venitatud.
    Raamatutele reeglina veel hoiatusi 
    ei lisata, aga märgin ära, et seda raamatut ei soovita lugeda, kui ei suuda lugeda stseene rasketesse ja ohtlikesse olukordadesse sattuvatest juba sündinud ja veel sündimata lastest. (Ka nende emadest ilmselgelt siis). 
  • Tegelased
    Nagu öeldud, ei saa oleviku peategelase kohta suurt midagi teada. 1950ndate tegelastele pole midagi ette heita. Naistegelased olid igal pool rohkem esiplaanil kui mehed.
  • Atmosfäär
    Kogu see pilt, mis (tollasest) Jaapanist tekkis, oli väga huvitav, seda tahtsingi. Meeleolu mõttes oli selge kontrast raamatu algusosa ja teise poole vahel (vähese pilvisusega versus aina pilvisem).
  • Mõtete ärgitamine
    Ülitraditsiooniline ühiskond + veel varju heitev II maailmasõda andis üsna drastilise kompoti. Päris palju kohti, kus mõtlesin kas ka päriselt nii oliRaamatu lõpus oli järelsõna, kus autor mitmete kohtade, tegelaste jm kohta selgitas, kas nad olid päris või väljamõeldud.
  • Lõpp
    Päris paljud asjad olid juba enne lõppu selged või aimatavad. Ses mõttes ootuspärane.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Kuulasin eestikeelset audioraamatut, mida luges Katrin C. Pärn. Kas olen öelnud, et mulle meeldivad keskmisest madalamad naishääled? (Aldi häälerühm oli alati lahedam kui sopranimeri.)



Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Lambiauhinnad 2025

Claire Keegan "Small things like these" Talvine ja rahulik. "Keedetud hirvede aja" kaanesümbolitest saab raamatut lugenuna aru. Lehm "Sõber mereröövli" kaanel on ka raamatus tähtis tegelane.  Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" "Armastus, lordid ja lõbuleedid" oligi nimelt lambika pealkirja tõttu lugemiseks võetud.  Isabel Allende "Vaimude maja" 2010. aasta augustis lugesin kümmekond esimest lehekülge. Järgmised 400+ lugesin sel aastal.  Kaur Riismaa "Väsinud valguse teooria" Sadakond lehekülge (ca 25%) lugesin ära. Ei suutnud suhestuda, kuigi lubati 90ndate nostalgiat. Andrei Makine "Sõber armeenlane" Ilus keel + suured universaalsed teemad Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen" Ettearvatav ja ülelihtsustatud. Elle McNicoll "Mingi säde" Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk" V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu" Berit Kaschan "Apr...

Statistika 2025

Kõrgeimalt hinnatud raamatud: Märkisin 2025. aasta jooksul üles infot loetud raamatute peategelaste kohta. Allpool on kõik peategelaste nimed ühes pilves. Absoluutarvus enim esinenud nimi oli Krisse (sama tegelane kolmes raamatus). Kahes erinevas raamatus oli peategelaseks Addie, kahes ka Nora ja Ella. Ainus korduv perenimi oli Kivimaa - sellesama kolm korda esinenud Krisse nimi. Peategelastest kaks kolmandikku olid naised, kolmandik mehed. (Sama muide loetud raamatute autorite puhul.) Peategelaste ametite puhul oli kordumist muidugi rohkem kui nimedega. 13 tegelast olid mingit sorti õpilased, 7 tegelast olid seotud kohvikuga (pidaja või töötaja) ja koguni 5 tegelast olid keeletoimetajad! Ehk polegi üllatav, mõeldes, et ikka ju soovitatakse kirjutada sellest, mida tead ja oskad - tundub usutav, et mitmed kirjanikud on keeletoimetamisega kursis. Oli 4 ajakirjanikku (või sellelaadset), 3 teadusega seotud ametit ja 3 raamatupoega seotud ametit. Kõige huvitavam amet oli ehk hobuserautaja....