Otse põhisisu juurde

Ana Johns "Naine valges kimonos"

 


1957. aasta Jaapanis on puhkenud armastus kohaliku tüdruku Naoko ja Ameerika mereväelase Jimmy vahel. Naoko perekond aga soovib korraldada (majanduslikult kasuliku) abielu tema ja ühe Jaapani noormehe vahel. Naokol on valida, kas abielluda ameeriklasega ja kaotada päritoluperekond või toimida perekonna tahte kohaselt. 

  • Sisu
    Mõnevõrra tõsielul põhinev raamat, mis ühe loo põhjal avab teemat Jaapani naiste suhetest Ameerika sõjaväelastega peale II maailmasõda. Need polnud üldse vähelevinud, selgub. Kogu see lugu, mis siit välja koorus, kõik faktorid, mis seda mitmelt poolt mõjutasid, see oli hästi läbi mõeldud ja räägitud. 
    Aga taaskord on mul kana kitkuda sellega, et tegevus kahes ajas toimus. Üks liin oli Jaapanis 1957-1958, teine USA-s ja Jaapanis 21. sajandil. Kuigi 21. sajandi peategelane oli loomulikult 50ndate looga seotud, ei näinud põhjust, miks tuua raamatusse tegelane, kellel pole muud eesmärki kui minevikus toimunud loo kohta tõe välja selgitamine. Olevikus ei saanud lugeja selle tegelase kui inimese kohta põhimõtteliselt midagi teada. Võinuks piisata proloogist ja/või epiloogist, kus see tegelane esineb ja oleviku minevikuga kokku seob.
  • Stiil
    Kaunis, lendlev ja õrn stiil raamatu esimeses kolmandikus. Edasi, nagu sisu, muutus ka stiil.
    Väga meeldis, et kasutati jaapani vanasõnu ja kohati ka (mõistu)lugusid. Alati on tundunud, et ida pool suudetakse sõnadega veel täpsemini naelapea pihta lüüa kui läänes. (Aga hommik pidigi ju õhtust targem olema.)
  • Emotsioonid
    Raamat hoidis väga hästi konksu otsas, oli ka ülimalt dramaatiline. Mõne koha peal minu jaoks liiga dramaatiline ja mõne koha peal dramaatiline osa liiga pikaks venitatud.
    Raamatutele reeglina veel hoiatusi     ei lisata, aga märgin ära, et seda raamatut ei soovita lugeda, kui ei suuda lugeda stseene rasketesse ja ohtlikesse olukordadesse sattuvatest juba sündinud ja veel sündimata lastest. (Ka nende emadest ilmselgelt siis). 
  • Tegelased
    Nagu öeldud, ei saa oleviku peategelase kohta suurt midagi teada. 1950ndate tegelastele pole midagi ette heita. Naistegelased olid igal pool rohkem esiplaanil kui mehed.
  • Atmosfäär
    Kogu see pilt, mis (tollasest) Jaapanist tekkis, oli väga huvitav, seda tahtsingi. Meeleolu mõttes oli selge kontrast raamatu algusosa ja teise poole vahel (vähese pilvisusega versus aina pilvisem).
  • Mõtete ärgitamine
    Ülitraditsiooniline ühiskond + veel varju heitev II maailmasõda andis üsna drastilise kompoti. Päris palju kohti, kus mõtlesin kas ka päriselt nii oli. Raamatu lõpus oli järelsõna, kus autor mitmete kohtade, tegelaste jm kohta selgitas, kas nad olid päris või väljamõeldud.
  • Lõpp
    Päris paljud asjad olid juba enne lõppu selged või aimatavad. Ses mõttes ootuspärane.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Kuulasin eestikeelset audioraamatut, mida luges Katrin C. Pärn. Kas olen öelnud, et mulle meeldivad keskmisest madalamad naishääled? (Aldi häälerühm oli alati lahedam kui sopranimeri.)



Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...
Postita kommentaar
Loe edasi »

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...
Postita kommentaar
Loe edasi »