Otse põhisisu juurde

Ana Johns "Naine valges kimonos"

 


1957. aasta Jaapanis on puhkenud armastus kohaliku tüdruku Naoko ja Ameerika mereväelase Jimmy vahel. Naoko perekond aga soovib korraldada (majanduslikult kasuliku) abielu tema ja ühe Jaapani noormehe vahel. Naokol on valida, kas abielluda ameeriklasega ja kaotada päritoluperekond või toimida perekonna tahte kohaselt. 

  • Sisu
    Mõnevõrra tõsielul põhinev raamat, mis ühe loo põhjal avab teemat Jaapani naiste suhetest Ameerika sõjaväelastega peale II maailmasõda. Need polnud üldse vähelevinud, selgub. Kogu see lugu, mis siit välja koorus, kõik faktorid, mis seda mitmelt poolt mõjutasid, see oli hästi läbi mõeldud ja räägitud. 
    Aga taaskord on mul kana kitkuda sellega, et tegevus kahes ajas toimus. Üks liin oli Jaapanis 1957-1958, teine USA-s ja Jaapanis 21. sajandil. Kuigi 21. sajandi peategelane oli loomulikult 50ndate looga seotud, ei näinud põhjust, miks tuua raamatusse tegelane, kellel pole muud eesmärki kui minevikus toimunud loo kohta tõe välja selgitamine. Olevikus ei saanud lugeja selle tegelase kui inimese kohta põhimõtteliselt midagi teada. Võinuks piisata proloogist ja/või epiloogist, kus see tegelane esineb ja oleviku minevikuga kokku seob.
  • Stiil
    Kaunis, lendlev ja õrn stiil raamatu esimeses kolmandikus. Edasi, nagu sisu, muutus ka stiil.
    Väga meeldis, et kasutati jaapani vanasõnu ja kohati ka (mõistu)lugusid. Alati on tundunud, et ida pool suudetakse sõnadega veel täpsemini naelapea pihta lüüa kui läänes. (Aga hommik pidigi ju õhtust targem olema.)
  • Emotsioonid
    Raamat hoidis väga hästi konksu otsas, oli ka ülimalt dramaatiline. Mõne koha peal minu jaoks liiga dramaatiline ja mõne koha peal dramaatiline osa liiga pikaks venitatud.
    Raamatutele reeglina veel hoiatusi 
    ei lisata, aga märgin ära, et seda raamatut ei soovita lugeda, kui ei suuda lugeda stseene rasketesse ja ohtlikesse olukordadesse sattuvatest juba sündinud ja veel sündimata lastest. (Ka nende emadest ilmselgelt siis). 
  • Tegelased
    Nagu öeldud, ei saa oleviku peategelase kohta suurt midagi teada. 1950ndate tegelastele pole midagi ette heita. Naistegelased olid igal pool rohkem esiplaanil kui mehed.
  • Atmosfäär
    Kogu see pilt, mis (tollasest) Jaapanist tekkis, oli väga huvitav, seda tahtsingi. Meeleolu mõttes oli selge kontrast raamatu algusosa ja teise poole vahel (vähese pilvisusega versus aina pilvisem).
  • Mõtete ärgitamine
    Ülitraditsiooniline ühiskond + veel varju heitev II maailmasõda andis üsna drastilise kompoti. Päris palju kohti, kus mõtlesin kas ka päriselt nii oliRaamatu lõpus oli järelsõna, kus autor mitmete kohtade, tegelaste jm kohta selgitas, kas nad olid päris või väljamõeldud.
  • Lõpp
    Päris paljud asjad olid juba enne lõppu selged või aimatavad. Ses mõttes ootuspärane.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Kuulasin eestikeelset audioraamatut, mida luges Katrin C. Pärn. Kas olen öelnud, et mulle meeldivad keskmisest madalamad naishääled? (Aldi häälerühm oli alati lahedam kui sopranimeri.)



Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Kuningannad 1925 - #4 Norra Maud

Norra kuninganna Maud (1869-1938) Maud Charlotte Mary Victoria sündis 1869.aastal, isaks tollane Walesi prints (ja hilisem Ühendkuningriigi kuningas) Edward VII ning emaks Taani printsess Alexandra. Seega olid tema vanavanemad (sh kuninganna Victoria) kõik monarhid.  Maud oli kõige noorem laps, tal oli kaks venda ja kaks õde. Üks vend oli tulevane kuningas George V. Lapsepõlves kutsuti Maudi Harryks. Ta oli väga elav laps, tema kasvatamist võtsid vanemad pigem vabamalt kui rangemalt. Vanaema Victoriale see väga ei meeldinud, aga no mis teha. Maud käis tihtipeale emaga tolle kodumaal Taanis kaasas, samuti Norras ja Vahemere kruiisidel. 1896. aastal abiellus Maud Taani kuninga Frederik VIII pojaga, st oma ema vennapojaga. Tolle nimi oli Carl. Kuni 1905. aastani elati peamiselt Taanis, aga Maudi isa Edward kinkis neile ka Inglismaal maja, et paari Inglismaa visiidid tihedad oleksid. Seal majas sündis 1903. aastal paari ainus laps Alexander. Pulmapilt (peale vajut...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...