Otse põhisisu juurde

Ana Johns "Naine valges kimonos"

 


1957. aasta Jaapanis on puhkenud armastus kohaliku tüdruku Naoko ja Ameerika mereväelase Jimmy vahel. Naoko perekond aga soovib korraldada (majanduslikult kasuliku) abielu tema ja ühe Jaapani noormehe vahel. Naokol on valida, kas abielluda ameeriklasega ja kaotada päritoluperekond või toimida perekonna tahte kohaselt. 

  • Sisu
    Mõnevõrra tõsielul põhinev raamat, mis ühe loo põhjal avab teemat Jaapani naiste suhetest Ameerika sõjaväelastega peale II maailmasõda. Need polnud üldse vähelevinud, selgub. Kogu see lugu, mis siit välja koorus, kõik faktorid, mis seda mitmelt poolt mõjutasid, see oli hästi läbi mõeldud ja räägitud. 
    Aga taaskord on mul kana kitkuda sellega, et tegevus kahes ajas toimus. Üks liin oli Jaapanis 1957-1958, teine USA-s ja Jaapanis 21. sajandil. Kuigi 21. sajandi peategelane oli loomulikult 50ndate looga seotud, ei näinud põhjust, miks tuua raamatusse tegelane, kellel pole muud eesmärki kui minevikus toimunud loo kohta tõe välja selgitamine. Olevikus ei saanud lugeja selle tegelase kui inimese kohta põhimõtteliselt midagi teada. Võinuks piisata proloogist ja/või epiloogist, kus see tegelane esineb ja oleviku minevikuga kokku seob.
  • Stiil
    Kaunis, lendlev ja õrn stiil raamatu esimeses kolmandikus. Edasi, nagu sisu, muutus ka stiil.
    Väga meeldis, et kasutati jaapani vanasõnu ja kohati ka (mõistu)lugusid. Alati on tundunud, et ida pool suudetakse sõnadega veel täpsemini naelapea pihta lüüa kui läänes. (Aga hommik pidigi ju õhtust targem olema.)
  • Emotsioonid
    Raamat hoidis väga hästi konksu otsas, oli ka ülimalt dramaatiline. Mõne koha peal minu jaoks liiga dramaatiline ja mõne koha peal dramaatiline osa liiga pikaks venitatud.
    Raamatutele reeglina veel hoiatusi     ei lisata, aga märgin ära, et seda raamatut ei soovita lugeda, kui ei suuda lugeda stseene rasketesse ja ohtlikesse olukordadesse sattuvatest juba sündinud ja veel sündimata lastest. (Ka nende emadest ilmselgelt siis). 
  • Tegelased
    Nagu öeldud, ei saa oleviku peategelase kohta suurt midagi teada. 1950ndate tegelastele pole midagi ette heita. Naistegelased olid igal pool rohkem esiplaanil kui mehed.
  • Atmosfäär
    Kogu see pilt, mis (tollasest) Jaapanist tekkis, oli väga huvitav, seda tahtsingi. Meeleolu mõttes oli selge kontrast raamatu algusosa ja teise poole vahel (vähese pilvisusega versus aina pilvisem).
  • Mõtete ärgitamine
    Ülitraditsiooniline ühiskond + veel varju heitev II maailmasõda andis üsna drastilise kompoti. Päris palju kohti, kus mõtlesin kas ka päriselt nii oli. Raamatu lõpus oli järelsõna, kus autor mitmete kohtade, tegelaste jm kohta selgitas, kas nad olid päris või väljamõeldud.
  • Lõpp
    Päris paljud asjad olid juba enne lõppu selged või aimatavad. Ses mõttes ootuspärane.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Kuulasin eestikeelset audioraamatut, mida luges Katrin C. Pärn. Kas olen öelnud, et mulle meeldivad keskmisest madalamad naishääled? (Aldi häälerühm oli alati lahedam kui sopranimeri.)



Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...
Postita kommentaar
Loe edasi »