Truffe kirjanurk

Loomulikult sai kõik taas alguse minu tabelite- ja statistikaarmastusest. Kui mingid andmed on olemas, siis muidugi on neid ju hea tabeli kujul säilitada ja täiendada ja neist järeldusi teha.  Niisiis, minu lugejaprofiil viimase 5 aasta (ca 350 raamatu) põhjal. 2019. aastal lugesin 33 raamatut, 2020. aastal 70 raamatut (kurikuulus koroona-aasta, kus asi esmakordselt nö käest ära läks), 2021. aastal 66 raamatut, 2022. aastal 108 raamatut (otseses seoses tol aastal vabalt saadaval olnud audioraamatute hulgaga), 2023. aastal 71 raamatut. Kõige populaarsemad kuud, kus mõni raamat läbi saada, on mai, juuli ja oktoober, kõige loiumad lugemiskuud jaanuar, veebruar ja märts.  Enim, 22%, on mingil moel internetist leitud raamatuid. 14% puhul olin sama autorit varem lugenud, 11% puhul olin sarja eelmist osa lugenud. 11% raamatute lugemisajendiks oli audioraamatu kättesaadavus. 9% juhtudest nägin raamatut (suht suvaliselt) raamtukogus või -poes. Teisi ajendeid esines vähem. Päris vähe es...

Kõik sai alguse nii nagu ka eelmisel aastal, et tegin endale aasta alguses hoogsasti ühe 6x6 bingopileti. Mõtlesin et noh, sain möödunud aastal ühe reakese täis, saan ka sel aastal.  Saingi. Kõik 36 ruutu sain täis. Sest see lugemisvärk läks sel aastal ikka täiesti käest ära. Võin julgelt öelda, et pole ühelgi varasemal aastal sihuke raamatukoi olnud. Lisaks põhibingole olid veel suvebingo ja sügisbingo... Aga see põhiline bingo on siin (peale vajutades läheb suuremaks):  Ülekaalukalt raskeim ruut oli Soome autori raamat. See jäi mul juba eelmisel aastal täitmata (mistõttu ta ka sel aastal lisasin) ja oli ka sel aastal viimane. Oleks tühjaks jäänudki, kui poleks spetsiaalselt ette võtnud. Lugesin siis ära Tove Janssoni "Suveraamatu", olude sunnil inglise keeles. Sain ruttu aru, et see pole raamat, mida inglise keeles lugeda. Eesti keelele on kogu see värk kultuuriliselt lähedasem ma ütlen.  Ja kui keeltest veel rääkida, siis Daniel Glattaueri "Hea põhjatuule vastu" ...

Linnaraamatukogu jagas septembris taaskord aastaaja lugemisbingot. Olin sedakorda täitmisel vähemedukas kui suvel , aga (väikse avansiga) sain ühe rea ikka täis.  Tühi bingo:  Ja nii palju, kui täis sain: Suhteliselt raskesti loetaval pildil (peale vajutades läheb suuremaks) on täis saadud keskmine horisontaalrida.  Sõnasse "õudus" suhtusin üsna vabalt ja asetasin sinna alla Matt Haigi raaamatu "Poiss nimega Jõulud". Kuigi lasteraamat, siis illustratsioonid ja lugu ise olid kohati väheke õudsed.  Dostojevski "Valgete ööde" kohta arvasin ette, et meeldib. Väga meeldis. Dostojevski on ikka asja pärast Dostojevskiks saanud.  Komm või pomm peaks tähistama vaba valikut. "Portuguese irregular verbs" on Alexander McCall Smithi muhelemapanev teos (üks paljudest) - väga stiilse pealkirjaga + audioraamatuga, mida loeb Hugh Laurie.  Õnneks neid autoreid, kes minust vanemad on, pole veel raske leida. Sedakorda sattus Lilli Promet raamatuga "Primavera...

  Raamat ilmus esmakordselt 1937. aastal. Kurban Said on pseudonüüm ja pole kindlalt teada, kes selle taga peitub. Selline salapärane lugu.  Tegevus toimub I maailmasõja eelses ja aegses Aserbaidžaanis, peategelasteks moslemiusku noormees Ali ning ristiusku tütarlaps Nino. Kaukaasia Romeo ja Julia, on öeldud. Avardav ja huvitav oli lugeda, kuidas suhted siis on, kui üks on moslem ja teine on kristlane. Ütleme, et suhted on võimalikud, mõlemapoolsed järeleandmised vajalikud. Veel oli hariv selle paiga kohta rohkem teada saada. Julgen arvata, et leidub veel minusuguseid keskmisi inimesi, kes ei tea niisama peast, mis toimus Aserbaidžaanis I maailmasõja eel, ajal ja mis pärast sai. Või seda, kus täpselt see riik üldse kaardil asub ja kes on tema naabrid (+ milised on suhted).  Viimasega läks huvitavalt - mina võtsin selle raamatu (kus Karabahh täitsa tegevuskohana esineb) ja mingid päevad hiljem tulid uudised Aserbaidžaani ja Armeenia relvakonfliktist. Hoolimata ammusest ilm...

  Veel üks raamat Matt Haigilt, sedakorda pisut jõuluhõnguline. Nikolas on 11-aastane poiss, kes elab Soomes oma isaga. Tema hüüdnimi on Jõulud, sest ta on jõuluajal sündinud. Nikolas on elus saanud vaid kaks kingitust - kelgu isalt ja kaalikast tehtud nuku emalt. See aga polegi talle nii oluline, sest talle meeldib kingitusi rohkem hoopis ise teha. Nõnda et Nikolas/Jõulud, Soome ja kingitused - on vist ettearvatav, kuhu see lugu välja jõuab? Ei saa öelda, et tegemist oleks traditsioonilise sooja lasteraamatuga. Huvitav on küll, samas ka natuke kurb. Chris Mouldi mustvalged illustratsioonid on ka esmapilgul natuke kõhedusttekitavad, kuigi seetõttu üldse mitte vähem illustreerivad. An impossibility is just a possibility you don’t understand yet. Nagu esikaaneltki näha, on võimatus ja võimalikkus raamatus teemaks. Või pigem see, et võimatus on ka tegelikult võimalikkus. 

Peategelane on vana. Ei teagi, kas olen varem lugenud nii vana peategelasega raamatut. Härra vanus nimelt läheneb neljasajale. Ta on 16. sajandil sündinuna 21. sajandil elus veel seetõttu, et vananeb üliaeglaselt. Nõnda on ta 400 aastaga jõudnud välimuse mõttes kusagil 40-aastaseks inimeseks saada. Teemaks on ka sellise sündroomiga inimesi ühendav (ja kaitsev?) Albatrosside-nimeline organisatsioon. Matt Haig kirjutab suurtel teemadel - aeg ja ruum, elu ja surm. Siingi - kuidas peatada aega? Kas aega on üldse tarvis peatada? Kirjutab nii, et tavaline inimene saab aru, kohati ka klišeelauseid kasutades.  Klišeelaused võiksid reeglina häirida, aga siin isegi ei seganud. Pigem polnud lihtsalt nii köitev kui eelmise sama autori raamatu põhjal ootasin. Teoorias peaks väga huvitav olema lugeda selle inimese lugusid, kes on elanud nõiaprotsesside ajal ja Shakespeare'i ajal ja džässiajastul, aga ... meh.  Üks luuletus meeldis, mis raamatus oli. Polnud varem nii mõelnud (või siis just o...

  Panin siia küll eestikeelse "Mansfield Parki" kaanepildi (kaanetüdruk on muide Jane Austen ise), aga suurema osa raamatust kuulasin tegelikult hoopis ingliskeelse audioraamatu vahendusel.  Austeni kaunis ja keeruline (ja 200 aastat vana) inglise keel pakkus kuulajale väljakutset küll. Vahetevahel võtsin ikka peale peatüki ärakuulamist eestikeelse raamatu kätte ja lehitsesin vastava koha läbi.  Sisu mõttes polnud midagi üllatavat. Oli kangelanna - mõistuse ja südamega neiu, kes algul iseend ehk piisavalt hinnata ei osanud, oli meesterahvas, keda kangelanna pikka aega vaid heaks sõbraks pidas, ja terve hulk muid karaktereid neurootilisest pereemast kavala playboy ni. Õnnelik lõpp otseloomulikult ka.  Nagu juba öeldud, siis keel oli väga kaunis, ütlused väga nõtked. Väärtus omaette, ma ütlen. Siin näiteks tsitaat peategelaselt, kui ta vaatas ühel õhtul aknast välja: Täielik rahu. Sellega ei saa võrrelda ühtki maali ega muusikateost, isegi luules on ainult katsetused s...

  Mõned raamatud, mille läbilugemise järel olen endaga väga rahul olnud: Tuglase "Väike Illimar" (see oli mingi 3. klassi lapse jaoks ikka jube igav), Kreutzwaldi "Kalevipoeg" (säärased hiigelpikad lugulaulud nõuavad tahtejõudu) ja L. Durrelli "Constance" (näide sellest, kuidas kirjanik naudib enda arvatavat sügvamõttelisust ega mõtle tulevase lugeja peale).  Nüüd lisandus veel üks, hoopis rõõmsam üks.  "Fyra i leken" - esimene mitte lastele mõeldud raamat, mille olen rootsi keeles läbi lugenud. 346 taskuformaadis lehekülge. Läbi lugenud tähendab siinkohal, et igast jumala sõnast ma seal aru ei saanud ega hakanud ära tõlkima, aga säilitasin kogu aeg arusaamise, millest jutt käib. Kasutasin tõlkimismasina abi, aga mitte nii tihti, et oleks tekkinud soov raamat pooleli jätta.  Aega läks muidugi omajagu rohkem kui oleks läinud samaväärse ingliskeelse raamatuga. Oli selline, ütleme, mõõdukalt keeruline ülesanne. (Õppimine pidigi ju siis toimuma, kui ...

  Nora Seed on 35-aastane naine, kellel ei lähe eriti hästi. Raamatu alguses läheb tal suisa nii halvasti, et ta üldse enam elada ei taha. Olles elust lahkumise eesmärgil hulga tablette võtnud, satub ta kohta nimega südaöö raamatukogu. Raamatukogu, nagu raamatukogud ikka, on raamatuid täis, ainult et selle raamatukogu moodustavad Nora võimalikud erinevad elud.  Minu jaoks oli küll väga intrigeeriv, kui raamatu sisukirjeldust lugesin. Samas tekkis üsna kohe ka arvamus, kuidas raamat tõenäoliselt lõpeb. Ei eksinud. See on lahe raamat. Võiks ju ette heita, et ta ei lähe kuigivõrd süvakihtidesse, teisalt ei saa teda ka kuidagi halvamaiguliselt pealiskaudseks nimetada. Asjad on ära seletatud nii, et tavaline lugeja saab aru.  Lihtsalt öeldes on asi selles, et me kõik teeme üheainsagi päeva jooksul väga palju (väikseid) valikuid ega mõtle tihti selle peale, millised valikud veel oleks võimalikud olnud või mis oleks võinud muutuda, kui oleks kusagil teistsuguse valiku teinud. Pa...

  Vist teadsin ka enne, et "Salaaed" on üks ingliskeelse maailma lasteraamatuklassikasse kuulujaid, aga kui sel aastal temast uus filmiversioon tuli, teadvustasin seda uuesti.  Sisust. 10-aastase (vist?) Mary vanemad on Indias möllavasse koolerasse surnud ja Mary saadetakse Inglismaale Yorkshire'i tädimehe juurde elama. Seal sõbruneb ta viimase poja Colini ja kohaliku poisi Dickoniga. Koos hakatakse salaaeda harima. Salaaed on Colini ema hoole all olnud aed, mis on ema surma järel lukku keeratud ja hooletusse jäetud.  Eks ta vist natuke sinna vilusoohvia ja allegooria poole tüüri, et inimene peab oma isiklikku aeda (vaimu ja keha) harima ega tohi seda unarusse jätta. Ja küll on võimalik ilusaid tulemusi saada kui muudkui harid ja harid.  "Salaaed" ilmus eesti keeles esmakordselt juba 1931. aastal (seda väljaannet on täitsa võimalik raamatukogust ka saada). Eesti keelde tõlkijaks oli Anna Mägi ja sama tõlget kasutab ka pildil olev 2019. aasta väljaanne. Ühtlasi ...

Alexander McCall Smith on sarikirjutaja, kes sariromaanide kirjutamist kusagil lausa sõltuvuseks nimetas. Sarju on tal tõesti mitmeid ja üks (lühemaid) neist on "Portuguese irregular verbs". Kuulasin esimese osa audioraamatut, mida Hugh Laurie luges. Peategelane Dr Moritz-Maria von Igelfeld (jep, Siilipõld) on keelemees, professor, kes on juba maha saanud oma suurteosega, mis kannab nime "Portuguese irregular verbs". Tal on ka sõbrad, Dr Dr Florianus Prinzel ja Dr Detlev Amadeus Unterholzer (Amadeus, muidugi, on Mozarti järgi).  Nagu arvata võib, siis von Igelfeldi sõbrad on ka professorid ja raamat ongi sissevaade teadusemeeste maailma. Humoorikas sissevaade, ilmselt mitte esimese asjana tõsiseltvõetavusele pretendeeriv, aga kindlasti seda maailma pilkav, niimoodi sõbralikult. McCall Smith on ise ka pensioneerunud teadlane, nõnda et võib vist eneseirooniastki rääkida. Nagu ikka selle autori raamatute puhul, pole kuigi oluline, mis seal juhtub, ega väga palju juhtug...

  Raamat on sellest, kuidas kaks väikest poissi Carl ja Anton lähevad suveks (vist oli suveks) vanavanemate juurde. Loomulikult on poisid sihukesed krutskiga, vanaisa (ekspreester) aga esindab pisut torssis vanahärrade rühma. Neist asjust kokku sünnib mitmeid naljakaid juhtumisi.  Tegelikult polegi oluline, mis siin nii väga juhtus. Minu jaoks oli peamine, et raamat on rootsi keeles ja rootsikeelsena mina tema ka läbi lugesin. (Google ja sõnaraamat abimeesteks muidugi.) Juhuu. 

  Oli imeilus öö, niisugune öö, nagu võib ehk olla ainult siis, kui me oleme noored, armas lugeja. Peategelane on unistaja, seetõttu pole ehk imestada, et on õhkamisraamat. Unistaja räägib endast, defineerib unistajat, see on huvitav ja tabav. Märksõnad on veel Peterburi, öö ja armastus.  Keel on ilus, selline, et ma vestluste puhul kuidagi väga hästi hakkasin ette kujutama, kuidas need vene keeles kõlada võiksid.  Raamat on väike, vist rohkem jutt kui raamat ta ongi. Välja näeb see 1971. aasta väljaanne, mida lugesin, ka hästi vahva. (Kunstiliselt kujundanud S. Liiva.) Kui on emotsioonid, siis on raske põhjendada, katkestan siinkohal ürituse. Terve hetk õndsust! On seda siis inimesele vähe kas või kogu eluks?

  Olin juba enne lugema hakkamist sellest teemast väsinud. Millal ma siin kirjutasin, et peaks vahe sisse tegema nende Minu lugu II maailmasõjas raamatute lugemisele. Kuna seda raamatut mul polnud võimalik lugemata jätta, pidin ta ikka ette võtma.  Lugu on tõestisündinud, peategelased olid päriselt olemas. Selles plaanis pole ehk nii olulinegi, kas mulle või sulle see raamat meeldib, lihtsalt hea, et keegi ta kirja pani. Peategelane Slovakkia noormees Lale saabub raamatu alguses Auschwitzi ja temast saab (mitmete keelte valdamise tõttu) tätoveerija ehk see, kes saabuvaid vange nummerdab (numbri käele tätoveerimise teel). See, nagu ta ruttu aru saab, on parem töö kui paljud teised, mida laagris ka tehakse. Näiteks sellegi tõttu, et tema elutingimused on paremad kui mõnel muul. Peagi tuleb armastuslugu ka teemaks, siis loed ja ootad hingevärinal, millal nüüd ühega neist midagi juhtub. Sest kindlasti ju juhtub. Ma ei hakka lõppu ette ütlema, aga mulle meeldis, et raamat nii lõppe...

  Fredrik Backmanist olin palju kuulnud: tänapäevane, soe, muhe, lihtsa stiiliga naelapea pihta lööv. Peale "Ärevil inimeste" lugemist mul ses osas vastuväiteid pole. Raamatus üritavad kaks politseinikku (isa ja poeg) lahti harutada, mis juhtus ühel korteriesitlusel, millest sai pantvangidraama. See ei ole masendav, siin ei tulistata inimeste pihta, olukord ja pantvangide võtja on hoopis teistsugused kui võiks stereotüüpides mõeldes arvata. Ei maksa midagi eeldada. Lõbus on lugeda, empaatia on märksõna. Kui kritiseerida tahta, võiks öelda, et see lihtsa stiili ja empaatia segu, mida autor viljejeb, on natuke ... hmm... mõtle Hollywoodi filmide (ehk keskmisest paremate?) diipide kohtade peale, vaat midagi sellist. Teisalt võib alati vastu vaielda, et klišeed on klišeedeks saanud põhjusega - neil on enamasti tõepõhi all.  Raske midagi öelda, kerge lugeda. Moraal on selles, et idiootidele võiks andeks anda, sest varem või hiljem käitud sa ise ka mingis olukorras idioodina. Ja är...

"Primavera" taastrükk ilmus mõni aasta tagasi Päevalehe armastusromaanide sarjas, seepärast teadvustasin teda. Tundus huvitav, sest tahtsin ja lootsin sattuda nõukaaja naisteka otsa. Selles osas sain natuke petta. Armastuslugu on küll, aga rohkem ehk isegi põlvkonnalugu. Jutustaja on näitlejanna Saskia, kes taaskohtub Itaalia reisil oma noorpõlvearmastuse Märteniga. Paralleelselt elamuste ja kirjeldustega Itaalia erinevatest linnadest meenutab Saskia minevikku ehk seda, mis tema ja Märteniga kunagi juhtus. (Ühtlasi, Saskia ja Märten on väga popid nimed inimeste kohta, kelle sünniaasta jääb minu arvestuste järgi 1920ndatesse.) Aga, nagu öeldud, räägitakse siin laiemalt sellest põlvkonnast, kelle 20ndad eluaastad jäid II maailmasõja aega. (Lillli Promet ise sündis 1922 näiteks.) Meie elus on mõndagi murdunud, õigemini minu põlvkonna hinges. Sest noored käivad ka nüüd sinililli korjamas, tundes, et maa on nende jaoks kaunis. Niisama kaunis kui minule omal ajal! Ja see on nende n...

Tegin seda, mida väga tihti ei tee, ehk kuulasin audioraamatut. Sest tundus, et lasteraamat, mida loeb päris näitleja, võiks olla kuulamisväärne.  Ei pettunud, tõesti oli tore. Kate Winslet tegi ilusas inglise keeles erinevate tegelaste üsna harilikest väga naljakateni laiuvaid hääli. "Matildat" ennast polnud varem lugenud. Meeldisid humoorikas sõnakasutus ja muinasjutulik süžee. Lõpplahendus (või toimunu selgitus) oli veel kõige parem. Ma arvan, et see kehtib küll, et inimestel tulevad eriti head mõtted siis, kui neil on olnud aega igavust tunda. Lisaks oli siin, nagu ühele heale lasteraamatule kohane, terve hulk lihtsas keeles öeldud tõdesid. Ja huumor, nagu öeldud, see huumor. Venitas muhelema ja isegi turtsatama teinekord. What on earth were you trying to do, make yourself look handsome or something? You look like someone's grandmother gone wrong! Never do anything by halves if you want to get away with it. Be outrageous. Go the whole hog. Make sure everything you do ...

  Maitea, mis mul ühel päeval pähe lõi, et läksin Vikerraadio järjejutu sektsiooni sirvima. Liina Olmaru oli kunagi eelmisel aastal lugenud katkendeid raamatust "Ingli märk". Kuulasin, oli intrigeeriv. Siis võtsin raamatu. Lugu algab sellega, kuidas noor sakslanna läheb 1950ndatel Pariisis (prantslasest) meesterahva juurde teenijannaks. Tollega on tal teatavat moodi suhted. Siis kohtub ta ühe Ungari juudiga, kellega tal on natuke teistmoodi suhted. Ja siis tal on tema minevik. Nagu ka tollel prantslasel on minevik ja Ungari mehel ka. Ja kuna tegevus toimub 50ndatel, siis minevik on paljus seotud sellesamusega. Sõjaga noh.  Nõnda need asjad siis kulgevad - aeg läheb ühest küljest edasi, aga samas käib ka tagasi. Kellel millised deemonid on. Põhimõtteliselt oli huvitav lugeda, tõesti, ei hakanud igav. Aga kui ära olin lugenud, siis oli ikka tunne, et sellest saab üks neid raamatuid, millest ma varsti suurt midagi ei mäleta, sest pole päris kindel, miks ta kirjutatud on. Ilmselt...

Linnaraamatukogu võõrkeelse kirjanduse osakond jagas sel suvel lugemisbingot.  Sihuke:  3 suvekuuga (juuni, juuli, august, kui tekkis kahtlusi) sain sellise pildi: Eeldusel, et see päike tähendab vaba valikut (tavaliselt ta tähendab seal koha peal seda), sain suisa kaks rida täis.  Ja kuna ma soovisin käsitsi kirjutada: Täissaadud vertikaalrida on üleni täitsa tore: Hermann Hesse muinasjutud, K. Skomsvoldi "The faster I walk, the smaller I am" täiesti isemoodi toredus, Margus Luige suvitusromaan 1920ndate Haapsalust, Anneli Tõevere luuletused ja Peedu Saare Londonis uitamise romaan.

Neil Gaimani on mõnevõrra raske lugema hakata, sest tegemist tundub olevat enimarmastatud kaasaegse autoriga. Surve on suur, ütleme. Lugesin kusagilt Gaimani ideest kirjutada selliseid raamatuid, mis oleks nagu lasteraamatud täiskasvanutele. Sama fantaasiarikkad ja samasugust vaimustust tekitavad. See on hea mõte. Ikka ju öeldakse, et täiskasvanutele tuleb kasuks rohkem lapselikku vaimustust. "Eikusagi" tegevus toimub Londonis - natuke meile tuntud Londonis, aga peamiselt Londonis, mis asub esimese all/vahel/küljes. Kujutasin seda lugedes ette kaardina, millele saad (nt läbipaistvast paberist) lisakihi peale panna. "Noormees," lausus ta, "püüa mõista: on kaks Londonit. On Ülemine London - see, kus sina elad - ja siis on Alumine London, Allpool -, kus elavad inimesed, keda ei märgata ja kes on maailma pragudest läbi pudenenud." Nagu Esimene Eesti ja Teine Eesti ma ütleksin. See raamat, mulle tundub, on ka tegelikult rohkem ühiskondliku mõõtmega, kui otseses...