Otse põhisisu juurde

Tom Stoppard "The real thing"

 


See on näidend, paljude arvates kaasaja parimalt näitekirjanikult. Lugu toimub 1980. aastate alguse Suurbritannias, peategelasteks näitekirjanikust mees ja näitlejannast naine. Loo käigus abielluvad nad omavahel, loo alguses on abielus teiste inimestega. Lugu on suhetest, aususest. Raamatu tagakaanel oli lõik Guardiani arvustusest, kus nimetati seda intelligentseks näidendiks armastuse kohta. 
  • Sisu
    Üsna kiiresti tuli arusaam, et see pole parim lugemisnäidend, tahaks lavastusena vaadata. Lugedes kippus kohati segaseks jääma, kus tegelaste päriselu ja näideldud stseenide piir täpselt on.
  • Stiil
    Kasutati kordusi ja näidend näidendis-võtet.
    Teravmeelne ja kahtlemata sulesepa kirjutatud tekst. Ühe koha peal rääkis näitekirjanikust tegelane sõnade tähendusest - suures plaanis see, et sõnad ei ole raiskamiseks ja suvaliselt kasutamiseks. Aga oli teistelgi teemadel häid ütlusi. Tegelikult miks ma üldse tahtsin mingit Stoppardi näidendit just nimelt lugeda, oli see, et kui mingid aastad tagasi teatris tema "Arkaadiat" vaatasin, oli mitu korda selline tunne, et palun pange etendus korra pausile, ma tahan nüüd natuke mõelda, mida just öeldi. Õudselt hea tummine tekst oli, selline lugemise tekst. (Aga "Arkaadiat" ennast polnud lugemiseks saadaval.)
  • Emotsioonid
    Pigem ratsionaalsed, mitte päris puudu.
  • Tegelased
    Üks peategelane Henry meeldis enim, tema suust tulid huvitavaimad laused. Tegelasi oli kokku seitse. Hea et nii vähe, jäid hästi meelde.
  • Atmosfäär
    Näidendit lavastati esmakordselt 1982. aastal. Oli aru saada küll, et ta päris praeguses ajas ei toimu. Meeldis, et mitme kohal peal oli ette kirjutatud, milline muusika mängib, see oli ka sisuga seotud. 



  • Mõtete ärgitamine
    Mõned head laused olid, mille üle mõelda võiks. Näidendi enda kohta lugesin ka natuke internetist. Olla mitmeti autobiograafiline.
  • Lõpp
    Mõistlik. (Intelligentsel näidendil armastusest olgugi mõistlik lõpp, eksole.)
  • Kestev mõju
    Kardetavasti mitte. Kui ma just ei juhtu seda kunagi kusagil teatris nägema. Kindlasti vaatamata ei jätaks, kui võimalus tekiks.
  • Sisuväline
    Lillat värvi : ) 


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...
1 kommentaar
Loe edasi »

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Postita kommentaar
Loe edasi »