Otse põhisisu juurde

Tom Stoppard "The real thing"

 


See on näidend, paljude arvates kaasaja parimalt näitekirjanikult. Lugu toimub 1980. aastate alguse Suurbritannias, peategelasteks näitekirjanikust mees ja näitlejannast naine. Loo käigus abielluvad nad omavahel, loo alguses on abielus teiste inimestega. Lugu on suhetest, aususest. Raamatu tagakaanel oli lõik Guardiani arvustusest, kus nimetati seda intelligentseks näidendiks armastuse kohta. 
  • Sisu
    Üsna kiiresti tuli arusaam, et see pole parim lugemisnäidend, tahaks lavastusena vaadata. Lugedes kippus kohati segaseks jääma, kus tegelaste päriselu ja näideldud stseenide piir täpselt on.
  • Stiil
    Kasutati kordusi ja näidend näidendis-võtet.
    Teravmeelne ja kahtlemata sulesepa kirjutatud tekst. Ühe koha peal rääkis näitekirjanikust tegelane sõnade tähendusest - suures plaanis see, et sõnad ei ole raiskamiseks ja suvaliselt kasutamiseks. Aga oli teistelgi teemadel häid ütlusi. Tegelikult miks ma üldse tahtsin mingit Stoppardi näidendit just nimelt lugeda, oli see, et kui mingid aastad tagasi teatris tema "Arkaadiat" vaatasin, oli mitu korda selline tunne, et palun pange etendus korra pausile, ma tahan nüüd natuke mõelda, mida just öeldi. Õudselt hea tummine tekst oli, selline lugemise tekst. (Aga "Arkaadiat" ennast polnud lugemiseks saadaval.)
  • Emotsioonid
    Pigem ratsionaalsed, mitte päris puudu.
  • Tegelased
    Üks peategelane Henry meeldis enim, tema suust tulid huvitavaimad laused. Tegelasi oli kokku seitse. Hea et nii vähe, jäid hästi meelde.
  • Atmosfäär
    Näidendit lavastati esmakordselt 1982. aastal. Oli aru saada küll, et ta päris praeguses ajas ei toimu. Meeldis, et mitme kohal peal oli ette kirjutatud, milline muusika mängib, see oli ka sisuga seotud. 



  • Mõtete ärgitamine
    Mõned head laused olid, mille üle mõelda võiks. Näidendi enda kohta lugesin ka natuke internetist. Olla mitmeti autobiograafiline.
  • Lõpp
    Mõistlik. (Intelligentsel näidendil armastusest olgugi mõistlik lõpp, eksole.)
  • Kestev mõju
    Kardetavasti mitte. Kui ma just ei juhtu seda kunagi kusagil teatris nägema. Kindlasti vaatamata ei jätaks, kui võimalus tekiks.
  • Sisuväline
    Lillat värvi : ) 


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...
Postita kommentaar
Loe edasi »