Otse põhisisu juurde

Lõpetamata raamatud 2023

Märkisin sedakorda üles raamatud, mida alustasin, aga ei lõpetanud. Enamasti ma ei ole kergelt pooleli jätja, aga vahepeal näin olevat. On lihtsalt sellised perioodid. Allpool olevast 8 raamatust näiteks on 4 pooleli jäetud aprillikuus. Vaadakem.

Mark Z. Danielewski "House of leaves"

Kahte kanget tean, kes on selle raamatu läbi lugenud, ja kergitan nende suunas kõrvu. Ise lugesin ca 40 lehekülge (kokku oli üle 700 kindlasti) - oli erakordselt segane, tüütu ega pakkunud terakestki lugemisrõõmu. Peaks žanrilt õudukas olema muidu. Mingi maja, kus kummalised asjad juhtuvad.


Raven Leilani "Luster"

Mingi kahekümnedates naisterahvas, kellel oli elus vist midagi puudu. Siis tekkis tal ühe vanema mehega kummaline suhe. Niuke tumedates toonides lugu, kuidagi külmalt kirjutatud. Piisavalt segane ka. Väga kaua ei pingutanud läbi närimisega. 


George Sand "Consuelo"

Seda on nüüdseks õnnestunud juba kaks korda pooleli jätta. Kunagi ülikooli ajal olid põhjuseks logistilised küsimused, nüüd oli... ää... aeglane pole ehk ainuõige sõna. Inimesed ju kohtusid ja rääkisid ja kõik, aga see jutt nagu ei viinud kuhugi ja mitte kuhugi jõudmine kestis juba liiga kaua. See on potentsiaalikas raamat tegelikult. Tegevus toimub 18. sajandi Veneetsias ja Consuelo on vaene hispaania tüdruk, kellest saab kuulus ooperilaulja.


Elif Batuman "The idiot"

Mul olid ootused. Mul olid suured ootused, sest sisukirjeldus tõotas head. Peategelane Selin läheb Harvardi ülikooli, kus sõbruneb värvika serblanna Svetlana ja ungarlasest Ivaniga. Õpib keeli (näiteks vene keelt), mõtleb keeltest. 100 lehekülge lugesin ära ja jätsin pooleli, sest isegi endale kõvasti ette lugedes ei saanud liiga tihti aru, kes, kus ja mida parajasti. Jube kahju noh. Võib-olla kui see eesti keelde tõlgitaks?


Alexis Hall "Husband material"

2. osa sarjast, mille 1. osa läbi lugesin. Kui 1. osa oli suht läila, aga sisaldas päris mõnusat huumorit, siis 2. osa sellesama läila värgi pärast kuigi palju lugeda ei suutnud. Lugu on sellest, kuidas 1. osas kokku saanud meesterahvad näevad nüüd enda ümber aina pulmi ja tunnevad ka ise survet neid pidama hakata. 


Christine Riccio "Again, but better"

Ameerika tüdruk läheb semestriks vahetusüliõpilasena Londonisse. Sisu rohkem ei mäleta, aga mäletan, et mind ajas närvi. Stiil kuidagi kunstlik, veits algeline. Peategelase huvi noormehe vastu, keda ta just oli kohanud, muutus väga äkki väga suureks. Ja selle noormehe nimi oli Pilot Penn (nagu see pastakas Pilot pen). Suht halb nali.


Annie England Noblin "Ülimalt üheksakümnendad"

On mingi keskkooliaegsete sõbrannade seltskond, kes nüüd on vist kusagil kolmekümnedates. Üks neist sureb ootamatult ja teised lähevad tolle mälestuseks automatkale. Kindel pole, sest kuigi lugesin kusagil veerand raamatut ära, ei jõudnud veel reisini. Raamatu lõpus oli 90ndate lauludega playlist. "Barbie girl" oli seal näiteks. Aga polnud üleliia köitev lugu nähtavasti.


Sara Pascoe "Weirdo"

Ma olen muidu küll see inimene, kes tahab lugeda raamatut pealkirjaga "Weirdo". Mingi naine oli siin, kes baaris töötas, ja nägi seal juhuslikult meest, keda kunagi natuke tundis ja kellega tal olid olnud mingid suhted. Segane oli. Hüppas siia-sinna, üritas vaimukas olla. See autor on natuke elukutseline komödiant ka, lugesin. Aga jah, minu jaoks jäi üritamiseks.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...