Otse põhisisu juurde

Benedict Wells "Hard Land"

Tubli internet, seekord reklaamisid mulle täitsa õiget asja. Benedict Wellsi eelmine raamat "Üksilduse lõpp" meeldis väga ja selgus, et nüüd on temalt veel midagi eesti keelde tõlgitud.

1980ndate keskpaiga Missouri väikelinn Grady. Peategelane Sam on keskkoolipoiss, kes läheb suvel tööle kinno, mille töötajate hulgast leiab endale sõbrad. Need on kevadel keskkooli lõpetanud Cameron, Hightower ja Kirstie. Sõbrad hängivad kinos ja mööda linna, aeg-ajalt ka kino katusel. (Pani muhelema.)

Pealkiri on viide väljamõeldud luulekogule, mille mitmete lausete tähenduse üle Sam raamatu jooksul arutleb.

Suurte sündmuste mõttes ütleb raamatu esimene lause ära, mis juhtub: Sel suvel ma armusin ja mu ema suri.

  • Sisu
    Ega ei juhtu asju, mis oleksid tohutult originaalsed, kõik tuleb nagu kusagilt juba tuttav ette. Natuke on nagu "The perks of being a wallflower", sest üksildane poiss leiab sõbrad. Natuke on nagu "Aristotle and Dante", sest on 1980ndate USA väikelinn. Natuke on nagu "Darius the Great is not okay", sest jälgib muuhulgas peategelase suhteid isaga. Stiili mõttes on veidi nagu John Greeni "Looking for Alaska". Aga. Mitte kuidagi ei sega, et tuttav ette tuleb. Ajatu värk.
  • Stiil
    Kirjutaja on keegi, kelle jaoks kirjutamine tundub väga loomulik tegevus. Mis saaks veel parem olla kui keegi tegemas midagi, mis tal hästi välja tuleb.
    Ei ole kõige kiirema tempoga raamat, pigem mõõdukas.
  • Emotsioonid
    Muidugi mind kottis, mis selle poisi elus toimus. Ta oli tubli poiss. 
  • Tegelased
    Peategelase mõtted ja tunded olid ammendavalt lugejani toodud, tema perekonnas ka inimesed arusaadavad. Kirstie tundus vaga vesi, sügav põhi-tüüpi. Teised kaks Sami sõpra kippusid vahepeal omavahel segi minema.
  • Atmosfäär
    Sakslase kirjutatud, aga no on ameerikalik noortekas. Usun et taotluslikult. 1980ndate mõttes on teemaks näiteks "Tagasi tulevikku" või "Take on me". Raamatul on isegi oma lauluvalik olemas, mida Spotify kaudu kuulata saab. 
  • Mõtete ärgitamine
    Kõik oli nagu väga loogiline, sai mõttes noogutada pigem kui arutleda, et miks keegi nii või naa tegi.
  • Lõpp
    Oli huvitav. 
  • Kestev mõju
    Kui ei teaks, võiks arvata, et "Hard Land" on noortekirjanduse klassika, mis juba aastaid olemas. (The New York Times) See on raamatu tagakaanelt ja kirjeldab ka minu mõtteid.
  • Sisuväline
    Ülakoma kasutamine eesti keeles võõrkeelsete nimede käänamisel on jätkuvalt üks raske asi. Enamasti laseme ilma ülakomata ja kui kasutame, siis teinekord ka valesti.


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...
Postita kommentaar
Loe edasi »