Otse põhisisu juurde

"Visnapuu armastusest" (koostanud Jaanus Vaiksoo)

 


Algusest peale on Visnapuu armuluule kui ulg või huige metsiku puhkeva looduse keskel. Ürgsed tunded, igatsused, kirg, unustus ja valu. Meeleolud hüplevad ühest äärmusest teise. Kirenaudingust saab järgmisel hetkel vihkamine ja tüdimus. Visnapuu tunded on vahetud ning hetkelised. Ta looming on purskumine. (Raamatu tagakaanelt)

  • Sisu (kuni 2 tärni)
    Eks pealkiri ütleb, mis sisu on. "Kirjad Ingile" on siin sees, kalade sari ka. Avameelne mees see Visnapuu. Ja 100 aastat tagasi kirjutas niukesi asju. Oleks ta naine olnud, oleks ehk skandaalsemaks saanud kui Under.
  • Stiil (kuni 2 tärni)
    Murdekeel, samas enamasti piisavalt lihtne, et aru saada. Hästi õilmitsev, kasutab sihukesi (tihti loodusega seotud) võrdlusi ja muid kujundeid, mille peale ikka annab tulla. Ilmselt leidub neid, kelle jaoks Visnapuu armuluule on nagu üleehitud jõulupuu, aga mulle väga meeldib. Kus veel trillerdada ja sillerdada kui mitte luules.
  • Emotsioonid (kuni 2 tärni)
    Üks tärn selle eest, et lugemine tegi mind kindlasti õnnelikumaks, pool tärni sõnakasutust puudutava ahhetamisvõimaluse eest.
  • Atmosfäär
    Võib-olla natuke küsitav punkt luulekogu puhul, aga jätsin ta alles, sest niuke üldine meeleolu oli lugedes tuntav ja läbiv. Lõbus (ja mõnikord kurb) armulõõm.
  • Mõtete ärgitamine
    Ütleme, et eriti nagu edasi mõelda polnud, sest lugu oli üsna ühtlaselt sellest, kuidas luuletajale naised meeldivad ja kuidas nad teda end tundma panevad.
  • Kestev mõju
    Seda konkreetset raamatut lugesin juba vähemalt kolmandat korda. 100 aastat vanad luuletused. Tundub, et pole ära kadunud.
  • Sisuväline
    See on niuke väikses formaadis kinkeraamatu tüüpi raamat. Paksude punaste kaantega ja Ado Vabbe omanäoliste mustvalgete illustratsioonidega. Koostaja järelsõna meeldis ka.


Hm, seda juba varem teadsin, et visnapuu on kirss (vene keelest), aga tuleb välja, et käsper on ka kirss (tuleb meile alamsaksa keele kaudu).

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...