Otse põhisisu juurde

"Visnapuu armastusest" (koostanud Jaanus Vaiksoo)

 


Algusest peale on Visnapuu armuluule kui ulg või huige metsiku puhkeva looduse keskel. Ürgsed tunded, igatsused, kirg, unustus ja valu. Meeleolud hüplevad ühest äärmusest teise. Kirenaudingust saab järgmisel hetkel vihkamine ja tüdimus. Visnapuu tunded on vahetud ning hetkelised. Ta looming on purskumine. (Raamatu tagakaanelt)

  • Sisu (kuni 2 tärni)
    Eks pealkiri ütleb, mis sisu on. "Kirjad Ingile" on siin sees, kalade sari ka. Avameelne mees see Visnapuu. Ja 100 aastat tagasi kirjutas niukesi asju. Oleks ta naine olnud, oleks ehk skandaalsemaks saanud kui Under.
  • Stiil (kuni 2 tärni)
    Murdekeel, samas enamasti piisavalt lihtne, et aru saada. Hästi õilmitsev, kasutab sihukesi (tihti loodusega seotud) võrdlusi ja muid kujundeid, mille peale ikka annab tulla. Ilmselt leidub neid, kelle jaoks Visnapuu armuluule on nagu üleehitud jõulupuu, aga mulle väga meeldib. Kus veel trillerdada ja sillerdada kui mitte luules.
  • Emotsioonid (kuni 2 tärni)
    Üks tärn selle eest, et lugemine tegi mind kindlasti õnnelikumaks, pool tärni sõnakasutust puudutava ahhetamisvõimaluse eest.
  • Atmosfäär
    Võib-olla natuke küsitav punkt luulekogu puhul, aga jätsin ta alles, sest niuke üldine meeleolu oli lugedes tuntav ja läbiv. Lõbus (ja mõnikord kurb) armulõõm.
  • Mõtete ärgitamine
    Ütleme, et eriti nagu edasi mõelda polnud, sest lugu oli üsna ühtlaselt sellest, kuidas luuletajale naised meeldivad ja kuidas nad teda end tundma panevad.
  • Kestev mõju
    Seda konkreetset raamatut lugesin juba vähemalt kolmandat korda. 100 aastat vanad luuletused. Tundub, et pole ära kadunud.
  • Sisuväline
    See on niuke väikses formaadis kinkeraamatu tüüpi raamat. Paksude punaste kaantega ja Ado Vabbe omanäoliste mustvalgete illustratsioonidega. Koostaja järelsõna meeldis ka.


Hm, seda juba varem teadsin, et visnapuu on kirss (vene keelest), aga tuleb välja, et käsper on ka kirss (tuleb meile alamsaksa keele kaudu).

Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...