Otse põhisisu juurde

Ia Genberg "Pisiasjad"

Kõrge palavikuga haige olles meenutab jutustaja nelja inimest (Johanna, Niki, Alejandro, Birgitte), kes tema elus erinevaid rolle mänginud. Nagu raamatu pealkirigi ütleb, on (kirjeldustes) tähtsad pisiasjad, sest millest suured asjad ikka koosnevad. 

  • Sisu
    Erinevatest viisidest inimestega suhelda ja suhestuda, inimestest, kellega meie elud korra lõikuvad, pikemalt lõikuvad või lihtsalt paralleelselt kulgevad ja tegelikult eriti kokku ei puutu. Mingid inimesed, kellega suhted on lühiajalised ja tead juba alguses, et need saavad olema lühiajalised, aga see ei takista suhtlusse astumast. See on hea teema, ilmselt kõige huvitavam teema ka.
  • Stiil
    Killuraamatud on huvitavad. Tükike siit, tükike sealt, lõpuks saad mingi pildi jutustajast endast kokku. Mitmeid (enamasti mulle võõraid) raamatuid mainiti. Kindlad raamatud jutustaja raamaturiiulist seostusid kindlate inimestega. 
Televiisoris püüab keegi teine minu pilgu üle otsustada, raamatu puhul saan ma ise otsustada.
  • Emotsioonid
    Mõne osaga rohkem, mõnega vähem. Suures osas ratsionaalsed emotsioonid (kui sellised olemas on). Pean silmas tõdemust, et küll on hea raamat sel ja sel põhjusel, aga pole selline raamat, mille oleksin nö läbi elanud. (Viimane jällegi kipub kergemini juhtuma teostega, mille laiem kirjanduslik väärtus pole nii suur.)
  • Tegelased
    Raamatu peategelane polnud lugu vaid tegelased. Tekkis mõte, kas peategelane tegelaste hulgas polnud mitte hoopis jutustaja sõbranna Sally, kellele polnud pühendatud eraldi raamatuosa, aga ometi ta igas neist figureeris. 
  • Atmosfäär
    Oli tuntav. Leidus tabavaid detaile, millega erinevaid kümnendeid iseloomustati. Ühes osas näiteks oli millenniumivahetuse aeg, mis inimesi kaunis kummaliselt käituma pani.
Rahutuse ülesanne on hirmu antud korralduse peale varakult jooksu panna ja kõike torkida, ümbritseda miski mõttejõuga, et takistada selle sündimist, see protsess kordub muudkui uuesti ja uuesti, muutub eluga üheks. 
  • Mõtete ärgitamine
    Iga kandi pealt hiilis ligi tõdemus, et inimest mõjutab iga inimene, kellega ta kokku puutub. See ei ole uus idee, aga ei pane pahaks, kui meelde tuletatakse.
"Mina" või niinimetatud mina pole midagi muud kui jäljed inimestest, kelle vastu me end hõõrume. Ma armastasin Johanna sõnu ja liigutusi ja lasin neil - sihilikult või mitte - saada osaks endast. See ongi ehk kõikide suhete tuum ja sellepärast ei lõpe ükski suhe teatud mõttes mitte kunagi.
  • Lõpp
    Kuna lugu ei kulgenud lineaarselt, polnud lõpp kuigi oluline. (Teekond oli tähtsam, nagu leierdatud lauses öeldakse.) Jutustaja muidugi päris lõpus ütles, et peale palavikuaega ja meenutamist hakkas ta (üle aegade) uuesti kirjutama, nii et oleme rõõmsad.
  • Kestev mõju
    Eks talle Rootsis ju Augustipreemia anti. Ehk see viitab oodatavale püsiväärtusele? Mina ei tundnud sedasorti emotsionaalset seost, et uuesti lugeda.
Elame oma elu jooksul palju elusid, väiksemaid elusid, mille jooksul inimesed tulevad ja lähevad, sõbrad kaovad, lapsed kasvavad suureks ja ma ei saa kunagi aru, milline minu eludest on kõigile ülejäänutele raamiks.
  • Sisuväline
    Meeldis kaanekujundusest ja -värvist kuni selleni, mis kaante vahel oli. Umbes 140 lehekülge üsna suure reavahega.



Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Kate Westbury "The Oxford guide to scandal and lies"

Aasta on 1951. Peategelased Ginevra Bishop ja Sidney Braithwaite on Oxfordis üliõpilased. Ühel päeval sureb Ginevrale tuttav raamatukoguhoidja. Seepeale ilmub välja üks briti salateenistuse mees, kes arvab, et Ginevra ja II maailmasõja ajal spioonitööd teinud Sidney võiksid tema surma uurida, sest see raamatukoguhoidja polnud tegelikult lihtsalt raamatukoguhoidja.  Hakkasin raamatut peamiselt tegevuskoha pärast lugema, tundus tol hetkel tõmbav. Ehk kuulus ülikool seostus sügisega või midagi. Avastseen oligi kohe Bodleiani raamatukogus, aga üldiselt sellest, kuidas Gin ja Sidney õppimisega tegelesid, palju ei räägitud. See-eest tuli (eriti alguses) ette mitmeid sõnu, mille tähendust pidi otsima minema. Tihti oli tegemist mingi briti ülikooliterminoloogiaga. Näiteks polnud mul põhjust varem teada, et sõna don tähistab üldiselt akadeemilise personali liiget. Ja akadeemilise personali liikmeid oli tegelaste hulgas mitmeid, üliõpilasi ka. Kedagi teist nagu eriti polnudki. Üldiselt oli n...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...