Otse põhisisu juurde

Ia Genberg "Pisiasjad"

Kõrge palavikuga haige olles meenutab jutustaja nelja inimest (Johanna, Niki, Alejandro, Birgitte), kes tema elus erinevaid rolle mänginud. Nagu raamatu pealkirigi ütleb, on (kirjeldustes) tähtsad pisiasjad, sest millest suured asjad ikka koosnevad. 

  • Sisu
    Erinevatest viisidest inimestega suhelda ja suhestuda, inimestest, kellega meie elud korra lõikuvad, pikemalt lõikuvad või lihtsalt paralleelselt kulgevad ja tegelikult eriti kokku ei puutu. Mingid inimesed, kellega suhted on lühiajalised ja tead juba alguses, et need saavad olema lühiajalised, aga see ei takista suhtlusse astumast. See on hea teema, ilmselt kõige huvitavam teema ka.
  • Stiil
    Killuraamatud on huvitavad. Tükike siit, tükike sealt, lõpuks saad mingi pildi jutustajast endast kokku. Mitmeid (enamasti mulle võõraid) raamatuid mainiti. Kindlad raamatud jutustaja raamaturiiulist seostusid kindlate inimestega. 
Televiisoris püüab keegi teine minu pilgu üle otsustada, raamatu puhul saan ma ise otsustada.
  • Emotsioonid
    Mõne osaga rohkem, mõnega vähem. Suures osas ratsionaalsed emotsioonid (kui sellised olemas on). Pean silmas tõdemust, et küll on hea raamat sel ja sel põhjusel, aga pole selline raamat, mille oleksin nö läbi elanud. (Viimane jällegi kipub kergemini juhtuma teostega, mille laiem kirjanduslik väärtus pole nii suur.)
  • Tegelased
    Raamatu peategelane polnud lugu vaid tegelased. Tekkis mõte, kas peategelane tegelaste hulgas polnud mitte hoopis jutustaja sõbranna Sally, kellele polnud pühendatud eraldi raamatuosa, aga ometi ta igas neist figureeris. 
  • Atmosfäär
    Oli tuntav. Leidus tabavaid detaile, millega erinevaid kümnendeid iseloomustati. Ühes osas näiteks oli millenniumivahetuse aeg, mis inimesi kaunis kummaliselt käituma pani.
Rahutuse ülesanne on hirmu antud korralduse peale varakult jooksu panna ja kõike torkida, ümbritseda miski mõttejõuga, et takistada selle sündimist, see protsess kordub muudkui uuesti ja uuesti, muutub eluga üheks. 
  • Mõtete ärgitamine
    Iga kandi pealt hiilis ligi tõdemus, et inimest mõjutab iga inimene, kellega ta kokku puutub. See ei ole uus idee, aga ei pane pahaks, kui meelde tuletatakse.
"Mina" või niinimetatud mina pole midagi muud kui jäljed inimestest, kelle vastu me end hõõrume. Ma armastasin Johanna sõnu ja liigutusi ja lasin neil - sihilikult või mitte - saada osaks endast. See ongi ehk kõikide suhete tuum ja sellepärast ei lõpe ükski suhe teatud mõttes mitte kunagi.
  • Lõpp
    Kuna lugu ei kulgenud lineaarselt, polnud lõpp kuigi oluline. (Teekond oli tähtsam, nagu leierdatud lauses öeldakse.) Jutustaja muidugi päris lõpus ütles, et peale palavikuaega ja meenutamist hakkas ta (üle aegade) uuesti kirjutama, nii et oleme rõõmsad.
  • Kestev mõju
    Eks talle Rootsis ju Augustipreemia anti. Ehk see viitab oodatavale püsiväärtusele? Mina ei tundnud sedasorti emotsionaalset seost, et uuesti lugeda.
Elame oma elu jooksul palju elusid, väiksemaid elusid, mille jooksul inimesed tulevad ja lähevad, sõbrad kaovad, lapsed kasvavad suureks ja ma ei saa kunagi aru, milline minu eludest on kõigile ülejäänutele raamiks.
  • Sisuväline
    Meeldis kaanekujundusest ja -värvist kuni selleni, mis kaante vahel oli. Umbes 140 lehekülge üsna suure reavahega.



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...