Otse põhisisu juurde

Fred von Hoerschelmann "Tondilinn : lugusid Haapsalust"

Olin seda raamatut laenutades asjast valesti aru saanud. Mulle tundus, et raamatu sees saavad olema Hoerschelmanni mälestused Haapsalust, aga olid hoopis tema kirjutatud jutud, kus tegevus Haapsalus. Hoerschelmann nimetas Haapsalut Tondilinnaks, sest tema meelest toimus seal kaunis kummalisi asju. Juttude tegelased olid enamasti eestlased, raamat on tõlgitud saksa keelest.

Fred von Hoerschelmann (1901-1976) oli Haapsalu kuurordiarsti poeg, kes elas Haapsalus 1939. aastani. 

  • Sisu
    Oli üks vähe tšehhovlik lugu kaupmehest, kes ei suutnud oma töötajat varguses süüdistada; ka lugu mehest, kes ei saanud naist võtta, sest ema eest tuli hoolt kanda. Ühe loo teema oli poja süütunne surnud isa ees. Või lugu korstnapühkija Mardist, kellele konkurent tekkis. Mitme loo peategelased olid naised: vaesunud baltisaksa vanaproua ja tema teenija; paar naist, kes kedagi oma lähikonnast tappa üritasid; üks proua, kes püüdis maailmalõppu üle elada.
    Päris igihaljaid teemasid oli. Mõni lugu ka selline, mis pikaajalist muljet ei jätnud.
  • Stiil
    Ei mõjunud vanamoodsalt, kuigi juba mitu aastakümmet tagasi kirja pandud.
  • Emotsioonid
    Arvasin, et kuna on jutud, siis mind võib-olla väga ei koti. Aga olid täitsa haaravad lood.
  • Tegelased
    Nagu varemgi öeldud, tundub jutu puhul värvika tegelase loomine kuidagi lihtsam kui romaani puhul, ilmselt on ta paratamatult siiski ühekülgsem ka, tähelepanu on mingile kindlale joonele pööratud. Siin oli palju selliseid kujusid, kes elust enesest tuttavad ette tulevad.
  • Atmosfäär
    Pole saladus, et mulle meeldib lugeda lugusid, mille tegevus toimub kohtades, mida suudan ette kujutada. Seda lootsin sellestki raamatust. Aga suurem osa lugusid võinuksid kusiganes (mereäärses kohas) toimuda, polnud konkreetselt haapsalulik värk. (Tean ma üldse, mis see on?) 
  • Mõtete ärgitamine
    Olen vähem mõtlema panevaid raamatuid lugenud. Siin tegid tegelased erinevaid asju, mille puhul ikka mõtlesid elu peale. 
  • Lõpp
    Lõpp on lugude puhul oluline. Kasvõi sellepärast et tõdeda: läkski nii, nagu arvasin.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Ei olnud vigu täis, jee.




Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...
Postita kommentaar
Loe edasi »