Otse põhisisu juurde

Fred von Hoerschelmann "Tondilinn : lugusid Haapsalust"

Olin seda raamatut laenutades asjast valesti aru saanud. Mulle tundus, et raamatu sees saavad olema Hoerschelmanni mälestused Haapsalust, aga olid hoopis tema kirjutatud jutud, kus tegevus Haapsalus. Hoerschelmann nimetas Haapsalut Tondilinnaks, sest tema meelest toimus seal kaunis kummalisi asju. Juttude tegelased olid enamasti eestlased, raamat on tõlgitud saksa keelest.

Fred von Hoerschelmann (1901-1976) oli Haapsalu kuurordiarsti poeg, kes elas Haapsalus 1939. aastani. 

  • Sisu
    Oli üks vähe tšehhovlik lugu kaupmehest, kes ei suutnud oma töötajat varguses süüdistada; ka lugu mehest, kes ei saanud naist võtta, sest ema eest tuli hoolt kanda. Ühe loo teema oli poja süütunne surnud isa ees. Või lugu korstnapühkija Mardist, kellele konkurent tekkis. Mitme loo peategelased olid naised: vaesunud baltisaksa vanaproua ja tema teenija; paar naist, kes kedagi oma lähikonnast tappa üritasid; üks proua, kes püüdis maailmalõppu üle elada.
    Päris igihaljaid teemasid oli. Mõni lugu ka selline, mis pikaajalist muljet ei jätnud.
  • Stiil
    Ei mõjunud vanamoodsalt, kuigi juba mitu aastakümmet tagasi kirja pandud.
  • Emotsioonid
    Arvasin, et kuna on jutud, siis mind võib-olla väga ei koti. Aga olid täitsa haaravad lood.
  • Tegelased
    Nagu varemgi öeldud, tundub jutu puhul värvika tegelase loomine kuidagi lihtsam kui romaani puhul, ilmselt on ta paratamatult siiski ühekülgsem ka, tähelepanu on mingile kindlale joonele pööratud. Siin oli palju selliseid kujusid, kes elust enesest tuttavad ette tulevad.
  • Atmosfäär
    Pole saladus, et mulle meeldib lugeda lugusid, mille tegevus toimub kohtades, mida suudan ette kujutada. Seda lootsin sellestki raamatust. Aga suurem osa lugusid võinuksid kusiganes (mereäärses kohas) toimuda, polnud konkreetselt haapsalulik värk. (Tean ma üldse, mis see on?) 
  • Mõtete ärgitamine
    Olen vähem mõtlema panevaid raamatuid lugenud. Siin tegid tegelased erinevaid asju, mille puhul ikka mõtlesid elu peale. 
  • Lõpp
    Lõpp on lugude puhul oluline. Kasvõi sellepärast et tõdeda: läkski nii, nagu arvasin.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Ei olnud vigu täis, jee.




Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...
19 kommentaari
Loe edasi »

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Eriti oluline info

Juhtusin täna korraks "Vaprate" peale. Amber on tagasi. Ainuke lause, mida nägin teda ütlemas, oli mingi eriti kohatu küsimus Bridgetile stiilis "Kas Owen on teil Jackie'ga kahepeale?" Oo, ja kes veel pole näinud, siis siin on humoorikas lühikokkuvõte sellest, mis tolles seebis ~20 aasta vältel juhtunud on. Jooksutab juhtme kenasti kokku. Ja siin veel üks ajalooliselt oluline stseen aastast 1987. Head elamust! Päeva küsimus: Millises asutuses on kõige rohkem (suurim kontsentratsioon) kontsakingalembeseid neidiseid?
9 kommentaari
Loe edasi »

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »