Otse põhisisu juurde

Emmanuel Bove "Minu sõbrad"

I maailmasõja järgses Pariisis uitab ringi üks (noor) mees. Ta on 1918. aastal mobiliseeritud, aga pole tänu sõja lõppemisele lahinguväljale jõudnud. (Siiski on kuidagi vigastada saanud.) Ta tahab, et keegi temast hooliks ja teda armastaks. Sest ta on ometi inimene, kes seda väärib. Raamatus räägib ta inimestest, kellega kohtub. Juhtumisi, enamasti. 

Lugu meenutab mõnevõrra Knut Hamsuni "Nälga". Seal ka vaene noor mees hängis mööda linna. (Mõnikümmend aastat varem ja natuke väiksemas linnas küll kui Bove'i oma.)

  • Sisu
    Sündmusi eriti pole, peaasjalikult peategelase kulgemine. Siiski on huvitav, sest tegelase kohta selgub pidevalt midagi uut.
  • Stiil
    Ilus. Nii, nagu vanasti kirjutati. Tõlkija saatesõnas öeldi, et Bove'i lugedes jääb mulje nagu ei loekski raamatut, vaid hoopis elaks. See on küll ju kõva kompliment.
  • Emotsioonid
    Pigem ratsionaalsed, aga mitte ainult. Enim ehk siis, kui olin sisuga juba päris palju kurssi saanud ja meenus, et raamatu pealkiri on "Minu sõbrad". Pealkiri on lemmikumaid asju kogu selle raamatu juures. 
  • Tegelased
    Peategelane suutis üllatada ja oma olemuse üle mõtlema panna. Raamatu saatesõnast sain teada, et Bove'i raamatutes on peategelase tüüp enamasti sama - üksildane tüüp, kes siiski unistab. 
  • Atmosfäär
    Oma ajajärgu Pariis. Kuivõrd peategelane uitas palju linna peal ringi, siis kirjeldati ilusate sõnadega ja tabavalt erinevaid kohti. 
  • Mõtete ärgitamine
    Nagu öeldud, oli peategelane mõtlemapanev ja kohati vastuoluline kuju.
  • Lõpp
    Lõpulaused olid head.
  • Kestev mõju
    Tundub, et on suutnud mõnevõrra püsima jääda, kui seda 100 aastat peale esmailmumist loen.
  • Sisuväline
    Kuulasin eestikeelset audioraamatut, mida luges raamatu tõlkija Indrek Koff. Meeldis.


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...
3 kommentaari
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Postita kommentaar
Loe edasi »