Otse põhisisu juurde

Emmanuel Bove "Minu sõbrad"

I maailmasõja järgses Pariisis uitab ringi üks (noor) mees. Ta on 1918. aastal mobiliseeritud, aga pole tänu sõja lõppemisele lahinguväljale jõudnud. (Siiski on kuidagi vigastada saanud.) Ta tahab, et keegi temast hooliks ja teda armastaks. Sest ta on ometi inimene, kes seda väärib. Raamatus räägib ta inimestest, kellega kohtub. Juhtumisi, enamasti. 

Lugu meenutab mõnevõrra Knut Hamsuni "Nälga". Seal ka vaene noor mees hängis mööda linna. (Mõnikümmend aastat varem ja natuke väiksemas linnas küll kui Bove'i oma.)

  • Sisu
    Sündmusi eriti pole, peaasjalikult peategelase kulgemine. Siiski on huvitav, sest tegelase kohta selgub pidevalt midagi uut.
  • Stiil
    Ilus. Nii, nagu vanasti kirjutati. Tõlkija saatesõnas öeldi, et Bove'i lugedes jääb mulje nagu ei loekski raamatut, vaid hoopis elaks. See on küll ju kõva kompliment.
  • Emotsioonid
    Pigem ratsionaalsed, aga mitte ainult. Enim ehk siis, kui olin sisuga juba päris palju kurssi saanud ja meenus, et raamatu pealkiri on "Minu sõbrad". Pealkiri on lemmikumaid asju kogu selle raamatu juures. 
  • Tegelased
    Peategelane suutis üllatada ja oma olemuse üle mõtlema panna. Raamatu saatesõnast sain teada, et Bove'i raamatutes on peategelase tüüp enamasti sama - üksildane tüüp, kes siiski unistab. 
  • Atmosfäär
    Oma ajajärgu Pariis. Kuivõrd peategelane uitas palju linna peal ringi, siis kirjeldati ilusate sõnadega ja tabavalt erinevaid kohti. 
  • Mõtete ärgitamine
    Nagu öeldud, oli peategelane mõtlemapanev ja kohati vastuoluline kuju.
  • Lõpp
    Lõpulaused olid head.
  • Kestev mõju
    Tundub, et on suutnud mõnevõrra püsima jääda, kui seda 100 aastat peale esmailmumist loen.
  • Sisuväline
    Kuulasin eestikeelset audioraamatut, mida luges raamatu tõlkija Indrek Koff. Meeldis.


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...
Postita kommentaar
Loe edasi »