Päev

Ma sain nüüd küll vist ühest asjast aru. Nimelt ma ei ole mingi selline inimene, kes suudaks oma täiesti tavalisel päeval ringi käia ja välja näha nii, nagu oleks mul maailma parim päev. Ehk siis rõõmsa näoga. Minu tavalise päeva nägu on, olgem ausad, üsnagi morni muljet jättev. Ja vist mitte ainult muljet jättev, vaid ka päriselt morn. Ega ma mingi kurb ei ole sellepärast, pole lihtsalt paremat nägu. Sest teate ma olen küll püüdnud oma tavalisel päeval paremat nägu teha, kui mul tuju on, aga ma loodan, et inimesed pole tähele pannud, kui ebaloomulik mu ilme neil hetkedel on. Ei oska. Ja ega pole vist vajagi. Lihtsalt mõnel päeval on küll selline tunne, et ei tohiks üldse inimeste sekka minna, sest kõik muudkui säravad ja ma kohe üldse ei sobi nende hulka oma normaalasendis suunurkadega.Aga lähen vist ikka sellegipoolest.Ehk olen aktsepteeritav, küllap olengi.
Rõõmsameelsete kohta ei öelnud ma praegu midagi halba, nagu aru saite. Olge edasi, riili, sest selliseid inimesi on rohkem vaja kui midagi muud. Ja tegelikult tahaks isegi end rõõmsameelseks tunnistada, sest ma keeldun igausuguseid lolle teste uskumast.Need teatavad, et ma olen koledal kombel melanhoolik. No ei ole noh, ma usun, et palju hullemini elavad mõningad inimesed maailma asju üle,kui mina seda teen.Jee!