...olen jõudnud järeldusele, et ma olen ikka üks tasakaalutu persoon.Miks? Sellepärast, et miski ( ja küsimus ongi selles et mis?)ajas mul meele juba üsna hommikul mõruks(just mõruks, mitte halvaks-nii hulllud need asjad pole) ja ongi nüüd siis mõru see meelekene. Vahepeal oli hea.Loengus see tähendab. Ilmselt sõltub õppejõu inimlikkuse väljapaistmine ainest, mida ta loeb. Mingi matemaatikavend ei suuda vist kuigivõrd minus tekitada tunnet, et küll on tore ja see inimene on tõesti inimene.Mitte et matemaatikavend sellepärast halvem oleks.Aga mis humanitaarainetesse puutub, siis on natuke teised lood. Soojus on võimalik. Ka koolis. Täna sain teada. Ehk saan homme veel rohkem. Ehk pöörab mõrugi veel magusaks...Laura küll šokolaadikreemi vist enam ei too aga..
On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Kommentaarid
Postita kommentaar