...olen jõudnud järeldusele, et ma olen ikka üks tasakaalutu persoon.Miks? Sellepärast, et miski ( ja küsimus ongi selles et mis?)ajas mul meele juba üsna hommikul mõruks(just mõruks, mitte halvaks-nii hulllud need asjad pole) ja ongi nüüd siis mõru see meelekene. Vahepeal oli hea.Loengus see tähendab. Ilmselt sõltub õppejõu inimlikkuse väljapaistmine ainest, mida ta loeb. Mingi matemaatikavend ei suuda vist kuigivõrd minus tekitada tunnet, et küll on tore ja see inimene on tõesti inimene.Mitte et matemaatikavend sellepärast halvem oleks.Aga mis humanitaarainetesse puutub, siis on natuke teised lood. Soojus on võimalik. Ka koolis. Täna sain teada. Ehk saan homme veel rohkem. Ehk pöörab mõrugi veel magusaks...Laura küll šokolaadikreemi vist enam ei too aga..
Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Kommentaarid
Postita kommentaar