Otse põhisisu juurde

Sügaviku sund, kellele see midagi ütleb

Lugesin ühe inimese bloogi. Selline tüüp, keda kuigi hästi ei tunne, aga päris võõraks justkui ka pidada ei saa. Ja minu meelest oli see tema parim sissekanne üldse. Oskus lihtsate sõnade rittaseadmisel midagi diipi öelda on vaieldamatult suurepärane. Tema oskab. Ja kui tema kirjutas seal asjust, mis mõjuvad kõige tugevamalt õigel hetkel tulnutena, siis minu jaoks tuli selle sissekande lugemine seal täpselt õigel ajal.
Väljas tuiskas vihma ja mina mõtlesin ja ootasin. Ei teinudki ma täna suurt muud, kui mõtlesin ja ootasin. Endale seda loomulikult tunnistamata. Sest mulle tundub, et ma ei lase ühelgi ootusel liialt suureks kasvada. Nagunii ei lähe kõik nii. Ei läinudki. Kõik ei ole suurepärane. Kõik on septembrikuiselt vihmane ja aina enam pimedussemattuv. Tundus, et nägin tähte langemas, aga on see linnavalgustuse juures üldse võimalik? Aga vahet polegi,sest soovida ma nagunii ei jõudnud. Juba mitu aastat soovin ma ja ühte ja sedasama. On see täitunud? Võib-olla õige natuke.
Liiga vähe. Ma ei saa rahul olla, ma ei saa iialgi rahul olla, kuidas, kui ma tean, mida ma tahan ja mulle antakse seda natuke,nagu narritamiseks,lihtsalt et ma hakkaksin seda veel rohkem tahtma. Tahan ja tahan, mis see aitab? Mitte midagi ei aita. Sest mitte kunagi ei ole küllalt ega mitte kunagi kõik õigesti. Võib seda tõesti nimetada edasipüüdlemiseks? Vaevalt. Pigem isekas rahulolematus.
Ma ei ole ammu tundnud, et mõni päev oleks nii raisatud kui see. Jah, see on mu enda süü. Olen ärakasutaja.Olukordade ja inimeste. Ja kui veab, siis on võimalus millegagi mitte rahul olla. Võib ju õigus olla, et see viib edasi. Mõnda inimest. Mina seisan ühel kohal paigal ja aina mõtlen ja ootan.

Kunagi ma aina korrutasin "10.kirja Ingile" oma peas,kujutasin liiga hästi ette( võib-olla liiga suur rahulolu), nüüd ei saa üle "6.kirjast..":
Kuldkollane on park, kuldkollane on süda
kaks sammu kuldsen kadumisen

Märg asfalt on nii ilusalt kuldne, et seda vaadata on valus. Mitte silmadele. Nagu selle toa kardin, kus magab väike tüdruk,kes ei teagi, et vihma sajab ja teises toas ema juures on mees, kes varsti ära läheb ja ema öökapile raha jätab.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...