Lugesin ühe inimese bloogi. Selline tüüp, keda kuigi hästi ei tunne, aga päris võõraks justkui ka pidada ei saa. Ja minu meelest oli see tema parim sissekanne üldse. Oskus lihtsate sõnade rittaseadmisel midagi diipi öelda on vaieldamatult suurepärane. Tema oskab. Ja kui tema kirjutas seal asjust, mis mõjuvad kõige tugevamalt õigel hetkel tulnutena, siis minu jaoks tuli selle sissekande lugemine seal täpselt õigel ajal.
Väljas tuiskas vihma ja mina mõtlesin ja ootasin. Ei teinudki ma täna suurt muud, kui mõtlesin ja ootasin. Endale seda loomulikult tunnistamata. Sest mulle tundub, et ma ei lase ühelgi ootusel liialt suureks kasvada. Nagunii ei lähe kõik nii. Ei läinudki. Kõik ei ole suurepärane. Kõik on septembrikuiselt vihmane ja aina enam pimedussemattuv. Tundus, et nägin tähte langemas, aga on see linnavalgustuse juures üldse võimalik? Aga vahet polegi,sest soovida ma nagunii ei jõudnud. Juba mitu aastat soovin ma ja ühte ja sedasama. On see täitunud? Võib-olla õige natuke.
Liiga vähe. Ma ei saa rahul olla, ma ei saa iialgi rahul olla, kuidas, kui ma tean, mida ma tahan ja mulle antakse seda natuke,nagu narritamiseks,lihtsalt et ma hakkaksin seda veel rohkem tahtma. Tahan ja tahan, mis see aitab? Mitte midagi ei aita. Sest mitte kunagi ei ole küllalt ega mitte kunagi kõik õigesti. Võib seda tõesti nimetada edasipüüdlemiseks? Vaevalt. Pigem isekas rahulolematus.
Ma ei ole ammu tundnud, et mõni päev oleks nii raisatud kui see. Jah, see on mu enda süü. Olen ärakasutaja.Olukordade ja inimeste. Ja kui veab, siis on võimalus millegagi mitte rahul olla. Võib ju õigus olla, et see viib edasi. Mõnda inimest. Mina seisan ühel kohal paigal ja aina mõtlen ja ootan.
Kunagi ma aina korrutasin "10.kirja Ingile" oma peas,kujutasin liiga hästi ette( võib-olla liiga suur rahulolu), nüüd ei saa üle "6.kirjast..":
Kuldkollane on park, kuldkollane on süda
kaks sammu kuldsen kadumisen
Märg asfalt on nii ilusalt kuldne, et seda vaadata on valus. Mitte silmadele. Nagu selle toa kardin, kus magab väike tüdruk,kes ei teagi, et vihma sajab ja teises toas ema juures on mees, kes varsti ära läheb ja ema öökapile raha jätab.
Väljas tuiskas vihma ja mina mõtlesin ja ootasin. Ei teinudki ma täna suurt muud, kui mõtlesin ja ootasin. Endale seda loomulikult tunnistamata. Sest mulle tundub, et ma ei lase ühelgi ootusel liialt suureks kasvada. Nagunii ei lähe kõik nii. Ei läinudki. Kõik ei ole suurepärane. Kõik on septembrikuiselt vihmane ja aina enam pimedussemattuv. Tundus, et nägin tähte langemas, aga on see linnavalgustuse juures üldse võimalik? Aga vahet polegi,sest soovida ma nagunii ei jõudnud. Juba mitu aastat soovin ma ja ühte ja sedasama. On see täitunud? Võib-olla õige natuke.
Liiga vähe. Ma ei saa rahul olla, ma ei saa iialgi rahul olla, kuidas, kui ma tean, mida ma tahan ja mulle antakse seda natuke,nagu narritamiseks,lihtsalt et ma hakkaksin seda veel rohkem tahtma. Tahan ja tahan, mis see aitab? Mitte midagi ei aita. Sest mitte kunagi ei ole küllalt ega mitte kunagi kõik õigesti. Võib seda tõesti nimetada edasipüüdlemiseks? Vaevalt. Pigem isekas rahulolematus.
Ma ei ole ammu tundnud, et mõni päev oleks nii raisatud kui see. Jah, see on mu enda süü. Olen ärakasutaja.Olukordade ja inimeste. Ja kui veab, siis on võimalus millegagi mitte rahul olla. Võib ju õigus olla, et see viib edasi. Mõnda inimest. Mina seisan ühel kohal paigal ja aina mõtlen ja ootan.
Kunagi ma aina korrutasin "10.kirja Ingile" oma peas,kujutasin liiga hästi ette( võib-olla liiga suur rahulolu), nüüd ei saa üle "6.kirjast..":
Kuldkollane on park, kuldkollane on süda
kaks sammu kuldsen kadumisen
Märg asfalt on nii ilusalt kuldne, et seda vaadata on valus. Mitte silmadele. Nagu selle toa kardin, kus magab väike tüdruk,kes ei teagi, et vihma sajab ja teises toas ema juures on mees, kes varsti ära läheb ja ema öökapile raha jätab.
Kommentaarid
Postita kommentaar