Otse põhisisu juurde

Sügaviku sund, kellele see midagi ütleb

Lugesin ühe inimese bloogi. Selline tüüp, keda kuigi hästi ei tunne, aga päris võõraks justkui ka pidada ei saa. Ja minu meelest oli see tema parim sissekanne üldse. Oskus lihtsate sõnade rittaseadmisel midagi diipi öelda on vaieldamatult suurepärane. Tema oskab. Ja kui tema kirjutas seal asjust, mis mõjuvad kõige tugevamalt õigel hetkel tulnutena, siis minu jaoks tuli selle sissekande lugemine seal täpselt õigel ajal.
Väljas tuiskas vihma ja mina mõtlesin ja ootasin. Ei teinudki ma täna suurt muud, kui mõtlesin ja ootasin. Endale seda loomulikult tunnistamata. Sest mulle tundub, et ma ei lase ühelgi ootusel liialt suureks kasvada. Nagunii ei lähe kõik nii. Ei läinudki. Kõik ei ole suurepärane. Kõik on septembrikuiselt vihmane ja aina enam pimedussemattuv. Tundus, et nägin tähte langemas, aga on see linnavalgustuse juures üldse võimalik? Aga vahet polegi,sest soovida ma nagunii ei jõudnud. Juba mitu aastat soovin ma ja ühte ja sedasama. On see täitunud? Võib-olla õige natuke.
Liiga vähe. Ma ei saa rahul olla, ma ei saa iialgi rahul olla, kuidas, kui ma tean, mida ma tahan ja mulle antakse seda natuke,nagu narritamiseks,lihtsalt et ma hakkaksin seda veel rohkem tahtma. Tahan ja tahan, mis see aitab? Mitte midagi ei aita. Sest mitte kunagi ei ole küllalt ega mitte kunagi kõik õigesti. Võib seda tõesti nimetada edasipüüdlemiseks? Vaevalt. Pigem isekas rahulolematus.
Ma ei ole ammu tundnud, et mõni päev oleks nii raisatud kui see. Jah, see on mu enda süü. Olen ärakasutaja.Olukordade ja inimeste. Ja kui veab, siis on võimalus millegagi mitte rahul olla. Võib ju õigus olla, et see viib edasi. Mõnda inimest. Mina seisan ühel kohal paigal ja aina mõtlen ja ootan.

Kunagi ma aina korrutasin "10.kirja Ingile" oma peas,kujutasin liiga hästi ette( võib-olla liiga suur rahulolu), nüüd ei saa üle "6.kirjast..":
Kuldkollane on park, kuldkollane on süda
kaks sammu kuldsen kadumisen

Märg asfalt on nii ilusalt kuldne, et seda vaadata on valus. Mitte silmadele. Nagu selle toa kardin, kus magab väike tüdruk,kes ei teagi, et vihma sajab ja teises toas ema juures on mees, kes varsti ära läheb ja ema öökapile raha jätab.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...