Otse põhisisu juurde

Holly Bourne "It only happens in the movies"

Audrey ei armasta romantikafilme. Ta arvab, et need pole realistlikud, on klišeesid täis ja lõpevad liiga vara (probleeme ei jõua tekkida). Tal on nähtule ja kogetule tuginedes alust uskuda, et need filmid on üks roosa udu ja tegelikud lõpud, kasvõi tema enda perekonna näitel, pole õnnelikud. 

Raamat jälgib romantikafilmi* süžeekäiku. Ütleb kohe otse välja, et nüüd tuleb see koht, kus peategelane kohtub paha poisiga, nüüd tähtis suudlusehetk, siis kohting jne, kuni suure žestini, mis toob lõpplahenduse.

Lahenduste osas tundus mõni liiga lihtne. Jätkuvalt arvan, et enamasti asjad ei lahene nii, et käib mingi klõps ära ja läheb kõik korda. Hea küll jah, ilmselt see on lahenduse algus siis.

Raamatut lugedes arvad juba ära, kuidas see lõpeb, aga hoolimata sellest ei mõju lõpp lamedana. On selline õpikulõpp - kuidas käituda selles ja selles olukorras. Mul on oma pakkumine, kuidas reaalsuses võiks ses olukorras tihti minna.

Mulle meeldis meespeategelase tegelaskuju. Oli selline inimlik. Ühest küljest naistemehe kuulsusega ja meelemürkidega sõbrustamisele kalduv, teisalt inimesena meeldivam kui mõni ja intelligentsem kui paljud ootaks. 

Loomulikult leiab raamatust viiteid kuulsatele romantikafilmidele, lisana on lõpus ka nimekiri autori lemmikuist selles žanris. Ta lisab, et hoolimata kriitikast romantikafilmide suhtes on olemas ka täitsa häid näiteid. 

See on niuke autor, kes oskab oma kirjutamisega hästi naha vahele pugeda. Kirjutab keerulistel teemadel otsekoheselt ja lõikab päris valusalt. Ühtlasi on ta feminist (mitte selle ideega, et mehed on pahad kiusajad, vaid sellega, et naistel on õigus nendega võrdne olla). Kõik kolm tema raamatut, mida olen lugenud, on selge agendaga. Iseenesest tervitatav, eriti mõeldes, et paljude tema raamatute esmane sihtrühm on väga noor. Vastutustundlik ju.

*Mulle tegelikult ei meeldi eriti see sõna romantikafilm. Kõlab nagu mingi kehv asi, mida laupäeva pärastlõunati telekast näitab. Mõtlen siin romantikafilmi all seda, mille kohta tavaliselt öeldakse romantiline komöödia, aga ka see pole hea nimetus, sest romantilised komöödiad pole tihti komöödiad. Võivad olla armsad ja natuke tobedad, aga mitte alati naljakad.

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Kate Westbury "The Oxford guide to scandal and lies"

Aasta on 1951. Peategelased Ginevra Bishop ja Sidney Braithwaite on Oxfordis üliõpilased. Ühel päeval sureb Ginevrale tuttav raamatukoguhoidja. Seepeale ilmub välja üks briti salateenistuse mees, kes arvab, et Ginevra ja II maailmasõja ajal spioonitööd teinud Sidney võiksid tema surma uurida, sest see raamatukoguhoidja polnud tegelikult lihtsalt raamatukoguhoidja.  Hakkasin raamatut peamiselt tegevuskoha pärast lugema, tundus tol hetkel tõmbav. Ehk kuulus ülikool seostus sügisega või midagi. Avastseen oligi kohe Bodleiani raamatukogus, aga üldiselt sellest, kuidas Gin ja Sidney õppimisega tegelesid, palju ei räägitud. See-eest tuli (eriti alguses) ette mitmeid sõnu, mille tähendust pidi otsima minema. Tihti oli tegemist mingi briti ülikooliterminoloogiaga. Näiteks polnud mul põhjust varem teada, et sõna don tähistab üldiselt akadeemilise personali liiget. Ja akadeemilise personali liikmeid oli tegelaste hulgas mitmeid, üliõpilasi ka. Kedagi teist nagu eriti polnudki. Üldiselt oli n...

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...