Otse põhisisu juurde

Holly Bourne "It only happens in the movies"

Audrey ei armasta romantikafilme. Ta arvab, et need pole realistlikud, on klišeesid täis ja lõpevad liiga vara (probleeme ei jõua tekkida). Tal on nähtule ja kogetule tuginedes alust uskuda, et need filmid on üks roosa udu ja tegelikud lõpud, kasvõi tema enda perekonna näitel, pole õnnelikud. 

Raamat jälgib romantikafilmi* süžeekäiku. Ütleb kohe otse välja, et nüüd tuleb see koht, kus peategelane kohtub paha poisiga, nüüd tähtis suudlusehetk, siis kohting jne, kuni suure žestini, mis toob lõpplahenduse.

Lahenduste osas tundus mõni liiga lihtne. Jätkuvalt arvan, et enamasti asjad ei lahene nii, et käib mingi klõps ära ja läheb kõik korda. Hea küll jah, ilmselt see on lahenduse algus siis.

Raamatut lugedes arvad juba ära, kuidas see lõpeb, aga hoolimata sellest ei mõju lõpp lamedana. On selline õpikulõpp - kuidas käituda selles ja selles olukorras. Mul on oma pakkumine, kuidas reaalsuses võiks ses olukorras tihti minna.

Mulle meeldis meespeategelase tegelaskuju. Oli selline inimlik. Ühest küljest naistemehe kuulsusega ja meelemürkidega sõbrustamisele kalduv, teisalt inimesena meeldivam kui mõni ja intelligentsem kui paljud ootaks. 

Loomulikult leiab raamatust viiteid kuulsatele romantikafilmidele, lisana on lõpus ka nimekiri autori lemmikuist selles žanris. Ta lisab, et hoolimata kriitikast romantikafilmide suhtes on olemas ka täitsa häid näiteid. 

See on niuke autor, kes oskab oma kirjutamisega hästi naha vahele pugeda. Kirjutab keerulistel teemadel otsekoheselt ja lõikab päris valusalt. Ühtlasi on ta feminist (mitte selle ideega, et mehed on pahad kiusajad, vaid sellega, et naistel on õigus nendega võrdne olla). Kõik kolm tema raamatut, mida olen lugenud, on selge agendaga. Iseenesest tervitatav, eriti mõeldes, et paljude tema raamatute esmane sihtrühm on väga noor. Vastutustundlik ju.

*Mulle tegelikult ei meeldi eriti see sõna romantikafilm. Kõlab nagu mingi kehv asi, mida laupäeva pärastlõunati telekast näitab. Mõtlen siin romantikafilmi all seda, mille kohta tavaliselt öeldakse romantiline komöödia, aga ka see pole hea nimetus, sest romantilised komöödiad pole tihti komöödiad. Võivad olla armsad ja natuke tobedad, aga mitte alati naljakad.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...