Otse põhisisu juurde

Holly Bourne "It only happens in the movies"

Audrey ei armasta romantikafilme. Ta arvab, et need pole realistlikud, on klišeesid täis ja lõpevad liiga vara (probleeme ei jõua tekkida). Tal on nähtule ja kogetule tuginedes alust uskuda, et need filmid on üks roosa udu ja tegelikud lõpud, kasvõi tema enda perekonna näitel, pole õnnelikud. 

Raamat jälgib romantikafilmi* süžeekäiku. Ütleb kohe otse välja, et nüüd tuleb see koht, kus peategelane kohtub paha poisiga, nüüd tähtis suudlusehetk, siis kohting jne, kuni suure žestini, mis toob lõpplahenduse.

Lahenduste osas tundus mõni liiga lihtne. Jätkuvalt arvan, et enamasti asjad ei lahene nii, et käib mingi klõps ära ja läheb kõik korda. Hea küll jah, ilmselt see on lahenduse algus siis.

Raamatut lugedes arvad juba ära, kuidas see lõpeb, aga hoolimata sellest ei mõju lõpp lamedana. On selline õpikulõpp - kuidas käituda selles ja selles olukorras. Mul on oma pakkumine, kuidas reaalsuses võiks ses olukorras tihti minna.

Mulle meeldis meespeategelase tegelaskuju. Oli selline inimlik. Ühest küljest naistemehe kuulsusega ja meelemürkidega sõbrustamisele kalduv, teisalt inimesena meeldivam kui mõni ja intelligentsem kui paljud ootaks. 

Loomulikult leiab raamatust viiteid kuulsatele romantikafilmidele, lisana on lõpus ka nimekiri autori lemmikuist selles žanris. Ta lisab, et hoolimata kriitikast romantikafilmide suhtes on olemas ka täitsa häid näiteid. 

See on niuke autor, kes oskab oma kirjutamisega hästi naha vahele pugeda. Kirjutab keerulistel teemadel otsekoheselt ja lõikab päris valusalt. Ühtlasi on ta feminist (mitte selle ideega, et mehed on pahad kiusajad, vaid sellega, et naistel on õigus nendega võrdne olla). Kõik kolm tema raamatut, mida olen lugenud, on selge agendaga. Iseenesest tervitatav, eriti mõeldes, et paljude tema raamatute esmane sihtrühm on väga noor. Vastutustundlik ju.

*Mulle tegelikult ei meeldi eriti see sõna romantikafilm. Kõlab nagu mingi kehv asi, mida laupäeva pärastlõunati telekast näitab. Mõtlen siin romantikafilmi all seda, mille kohta tavaliselt öeldakse romantiline komöödia, aga ka see pole hea nimetus, sest romantilised komöödiad pole tihti komöödiad. Võivad olla armsad ja natuke tobedad, aga mitte alati naljakad.

Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...