Otse põhisisu juurde

Holly Bourne "It only happens in the movies"

Audrey ei armasta romantikafilme. Ta arvab, et need pole realistlikud, on klišeesid täis ja lõpevad liiga vara (probleeme ei jõua tekkida). Tal on nähtule ja kogetule tuginedes alust uskuda, et need filmid on üks roosa udu ja tegelikud lõpud, kasvõi tema enda perekonna näitel, pole õnnelikud. 

Raamat jälgib romantikafilmi* süžeekäiku. Ütleb kohe otse välja, et nüüd tuleb see koht, kus peategelane kohtub paha poisiga, nüüd tähtis suudlusehetk, siis kohting jne, kuni suure žestini, mis toob lõpplahenduse.

Lahenduste osas tundus mõni liiga lihtne. Jätkuvalt arvan, et enamasti asjad ei lahene nii, et käib mingi klõps ära ja läheb kõik korda. Hea küll jah, ilmselt see on lahenduse algus siis.

Raamatut lugedes arvad juba ära, kuidas see lõpeb, aga hoolimata sellest ei mõju lõpp lamedana. On selline õpikulõpp - kuidas käituda selles ja selles olukorras. Mul on oma pakkumine, kuidas reaalsuses võiks ses olukorras tihti minna.

Mulle meeldis meespeategelase tegelaskuju. Oli selline inimlik. Ühest küljest naistemehe kuulsusega ja meelemürkidega sõbrustamisele kalduv, teisalt inimesena meeldivam kui mõni ja intelligentsem kui paljud ootaks. 

Loomulikult leiab raamatust viiteid kuulsatele romantikafilmidele, lisana on lõpus ka nimekiri autori lemmikuist selles žanris. Ta lisab, et hoolimata kriitikast romantikafilmide suhtes on olemas ka täitsa häid näiteid. 

See on niuke autor, kes oskab oma kirjutamisega hästi naha vahele pugeda. Kirjutab keerulistel teemadel otsekoheselt ja lõikab päris valusalt. Ühtlasi on ta feminist (mitte selle ideega, et mehed on pahad kiusajad, vaid sellega, et naistel on õigus nendega võrdne olla). Kõik kolm tema raamatut, mida olen lugenud, on selge agendaga. Iseenesest tervitatav, eriti mõeldes, et paljude tema raamatute esmane sihtrühm on väga noor. Vastutustundlik ju.

*Mulle tegelikult ei meeldi eriti see sõna romantikafilm. Kõlab nagu mingi kehv asi, mida laupäeva pärastlõunati telekast näitab. Mõtlen siin romantikafilmi all seda, mille kohta tavaliselt öeldakse romantiline komöödia, aga ka see pole hea nimetus, sest romantilised komöödiad pole tihti komöödiad. Võivad olla armsad ja natuke tobedad, aga mitte alati naljakad.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...