Otse põhisisu juurde

Oktoobris loetud

Nina LaCour "We are okay"
Mäletan, et sel asjal oli  päris originaalne idee, aga ümber jutustada enam ei oska. On see hea või halb, maitea. Üks tüdruk, keda vanaisa on kasvatanud, saab teada, et vanaisa on samal ajal veits omas maailmas ka elanud. Või midagi. 


Virginia Woolf "Oma tuba"
Essee loengute põhjal, mille Woolf pidas 1928. aastal Cambridge'i naisüliõpilastele. Loengute teema oli "Naised ilukirjanduses". Ta siis arutlebki selle sõnapaari tähenduse üle. Naised ilukirjanduses võivad olla ilukirjandusteoste (tollal peamiselt meeste poolt loodud) naistegelased või ka ilukirjanduse naissoost autorid. Mida on naisel vaja, et olla kirjanik? Ühes kohas ta ennustab, kuidas asjad 100 aasta pärast on. See on huvitav, sest praegu ongi 100 aasta pärast.


Jennifer E. Smith "Field notes on love"
Kaks võhivõõrast lähevad üheskoos pikale rongireisile. Kõlas nagu "Before sunrise". Muidugi polnud nagu "Before sunrise" ja ma ei uskunud eriti peategelaste vahelist keemiat, mistõttu ei elanud nende omavahelisele loole ka nii palju kaasa. Liiga läila polnud, selle eest pluss.


Cressida Cowell "Wizards of once"
Lastekas. Võlurid ja sõdalased ja hiiglased. Leidsin audioraamatu, kus David Tennant seda luges, muidu poleks huvitanud. Oligi lahe- vahepeal naersin lihtsalt nende häälte peale, mida ta tegi, sisu polnudki esmajärgus naljakas.


Alice Oseman "Radio silence"
Aled Last on tavaelus üsna tundmatu keskkoolipoiss, internetis aga kuulus tuhandete jälgijatega taskuhäälingu Radio silence autor. Tema üleaedne, hobikunstnik Frances on juhuslikult Radio silence'i suur fänn.
Alice Osemanil on mitu raamatut, kus kaks peategelast on omavahel sõbrad (ja lugejale öeldakse otse, et nii jääbki). Värskendav üleromantiseeritud meediamaailmas.


Stephen Chbosky "The perks of being a wallflower"
Keskkooli alustav Charlie kirjutab kirju tundmatule sõbrale. Lihtsalt et mis ta elus toimub ja kuidas ta sõbrad leidis ja mis suhted nendega on. Oma tädi Helenist kirjutab ka vahepeal.
Kusagil 10 aastat tagasi lugesin ka seda, siis ei jätnud eriti muljet, nüüd ilmselt süvenesin rohkem. Ma mõtlen, et sellest saab oma žanri klassika (või on juba?) Ühtlasi raamat ja film on vähemalt sama head. Suurte silmadega natuke naiivselt maailma uudistav Logan Lerman on perfectissimo. 


Brendan Slocumb "The violin conspiracy"
Mustanahaline (see on sisus oluline) viiulivirtuoos, kellelt varastatakse tema hinnaline Stradivarius. Raamat tutvustab järjest peategelast ümbritsevaid inimesi, et lugeja mõelda saaks, kellel võis varguseks motiiv olla. Mulle meeldis, et kuigi põhimõtteliselt oli see viiuli kadumislugu, oli ta rohkem nagu selle mehe elulugu. Lõpuks tuli välja ka, mis viiuliga sai. (Tavaliselt ma ei arva ära, kes varastas/tappis/tegi, siin isegi arvasin.)


Piret Raud "Verihurmade aed"
Kolm peategelast on kõik seotud ajakirjaga Emme (sisult midagi Pere ja Kodu taolist). Renate on Emme peatoimetaja, Joonatan fotograaf ja Ella satub juhtumisi Emme ühe numbri kaanestaariks. Minu jaoks polnud eriti oluline, mis siin juhtus, polnudki vist mõeldud juhtumise raamatuna. Pigem oli niisama huvitav, kuidas nendest tegelastest räägiti. Millised nad olid ja mis neil elus ette oli tulnud. Huvitavad ja hästi loodud karakterid tähendab. 


Holly Bourne "Pretending"
Maksab silmas pidada, et selle autori raamatud ajavad lugeja (mõnevõrra) endast välja. Ei ole nunnu ega naljakas, valus ja vihane on. Peategelasega on juhtunud halbu asju, mille juhtumises ta ise süüdi pole. Lõpuks ta leiab teeotsa, kuidas ehk vähem vihaseks saada. Ülirealistlik, vahepeal kaldub ehk lugejale feminismi õpetama (nagu ütles keegi arvustaja Goodreadsis), aga samas on mitmeid ideid, mida silmas pidades inimesed ehk saaksid kenamad inimesed olla.


Alex Brown "Postkaart Itaaliast"
Maiviitsi.

Sergi Žadan "Depeche Mode"
Põhiliselt 3 (aga taustal rohkem) noormeest 1993. aasta Harkivis. Goodreadsis keegi arvustaja ütles, et nagu oleks lugema hakates rongi peale hüpanud ja enne maha ei saanud, kui raamat läbi oli. Nõus põhimõtteliselt. Noh, ja vahepeal naerad. 


Catana Chetwynd "In love & pajamas" & "Snug"
Koomiksiraamatud, niukesed nunnud. Päris palju ka sotsiaalmeedias levinud ja nähtud. Olukorrad, muidugi, paljud tuttavad.


Debbie Tung "Quiet girl in a noisy world"
Eks ma teadsin, et selliseid inimesi on veel. Seda huvitavam lugeda/vaadata. Koomiksid.


Lucy Maud Montgomery "Anne of Green Gables"
Päris kuulus (laste?)raamat Anne'ist, kes satub elama Kuningas Edwardi saarele (Kanadas). Niuke lihtne ja armas. Anne on elava fantaasiaga emotsionaalne ja spontaanne tüdruk. "Roheliste viilkatuste Anne" on ilmselt kuulsaim, aga tegelikult on ses sarjas on kokku 9 raamatut, jälgitakse päris pikalt Anne'i elu.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...