Otse põhisisu juurde

Oktoobris loetud

Nina LaCour "We are okay"
Mäletan, et sel asjal oli  päris originaalne idee, aga ümber jutustada enam ei oska. On see hea või halb, maitea. Üks tüdruk, keda vanaisa on kasvatanud, saab teada, et vanaisa on samal ajal veits omas maailmas ka elanud. Või midagi. 


Virginia Woolf "Oma tuba"
Essee loengute põhjal, mille Woolf pidas 1928. aastal Cambridge'i naisüliõpilastele. Loengute teema oli "Naised ilukirjanduses". Ta siis arutlebki selle sõnapaari tähenduse üle. Naised ilukirjanduses võivad olla ilukirjandusteoste (tollal peamiselt meeste poolt loodud) naistegelased või ka ilukirjanduse naissoost autorid. Mida on naisel vaja, et olla kirjanik? Ühes kohas ta ennustab, kuidas asjad 100 aasta pärast on. See on huvitav, sest praegu ongi 100 aasta pärast.


Jennifer E. Smith "Field notes on love"
Kaks võhivõõrast lähevad üheskoos pikale rongireisile. Kõlas nagu "Before sunrise". Muidugi polnud nagu "Before sunrise" ja ma ei uskunud eriti peategelaste vahelist keemiat, mistõttu ei elanud nende omavahelisele loole ka nii palju kaasa. Liiga läila polnud, selle eest pluss.


Cressida Cowell "Wizards of once"
Lastekas. Võlurid ja sõdalased ja hiiglased. Leidsin audioraamatu, kus David Tennant seda luges, muidu poleks huvitanud. Oligi lahe- vahepeal naersin lihtsalt nende häälte peale, mida ta tegi, sisu polnudki esmajärgus naljakas.


Alice Oseman "Radio silence"
Aled Last on tavaelus üsna tundmatu keskkoolipoiss, internetis aga kuulus tuhandete jälgijatega taskuhäälingu Radio silence autor. Tema üleaedne, hobikunstnik Frances on juhuslikult Radio silence'i suur fänn.
Alice Osemanil on mitu raamatut, kus kaks peategelast on omavahel sõbrad (ja lugejale öeldakse otse, et nii jääbki). Värskendav üleromantiseeritud meediamaailmas.


Stephen Chbosky "The perks of being a wallflower"
Keskkooli alustav Charlie kirjutab kirju tundmatule sõbrale. Lihtsalt et mis ta elus toimub ja kuidas ta sõbrad leidis ja mis suhted nendega on. Oma tädi Helenist kirjutab ka vahepeal.
Kusagil 10 aastat tagasi lugesin ka seda, siis ei jätnud eriti muljet, nüüd ilmselt süvenesin rohkem. Ma mõtlen, et sellest saab oma žanri klassika (või on juba?) Ühtlasi raamat ja film on vähemalt sama head. Suurte silmadega natuke naiivselt maailma uudistav Logan Lerman on perfectissimo. 


Brendan Slocumb "The violin conspiracy"
Mustanahaline (see on sisus oluline) viiulivirtuoos, kellelt varastatakse tema hinnaline Stradivarius. Raamat tutvustab järjest peategelast ümbritsevaid inimesi, et lugeja mõelda saaks, kellel võis varguseks motiiv olla. Mulle meeldis, et kuigi põhimõtteliselt oli see viiuli kadumislugu, oli ta rohkem nagu selle mehe elulugu. Lõpuks tuli välja ka, mis viiuliga sai. (Tavaliselt ma ei arva ära, kes varastas/tappis/tegi, siin isegi arvasin.)


Piret Raud "Verihurmade aed"
Kolm peategelast on kõik seotud ajakirjaga Emme (sisult midagi Pere ja Kodu taolist). Renate on Emme peatoimetaja, Joonatan fotograaf ja Ella satub juhtumisi Emme ühe numbri kaanestaariks. Minu jaoks polnud eriti oluline, mis siin juhtus, polnudki vist mõeldud juhtumise raamatuna. Pigem oli niisama huvitav, kuidas nendest tegelastest räägiti. Millised nad olid ja mis neil elus ette oli tulnud. Huvitavad ja hästi loodud karakterid tähendab. 


Holly Bourne "Pretending"
Maksab silmas pidada, et selle autori raamatud ajavad lugeja (mõnevõrra) endast välja. Ei ole nunnu ega naljakas, valus ja vihane on. Peategelasega on juhtunud halbu asju, mille juhtumises ta ise süüdi pole. Lõpuks ta leiab teeotsa, kuidas ehk vähem vihaseks saada. Ülirealistlik, vahepeal kaldub ehk lugejale feminismi õpetama (nagu ütles keegi arvustaja Goodreadsis), aga samas on mitmeid ideid, mida silmas pidades inimesed ehk saaksid kenamad inimesed olla.


Alex Brown "Postkaart Itaaliast"
Maiviitsi.

Sergi Žadan "Depeche Mode"
Põhiliselt 3 (aga taustal rohkem) noormeest 1993. aasta Harkivis. Goodreadsis keegi arvustaja ütles, et nagu oleks lugema hakates rongi peale hüpanud ja enne maha ei saanud, kui raamat läbi oli. Nõus põhimõtteliselt. Noh, ja vahepeal naerad. 


Catana Chetwynd "In love & pajamas" & "Snug"
Koomiksiraamatud, niukesed nunnud. Päris palju ka sotsiaalmeedias levinud ja nähtud. Olukorrad, muidugi, paljud tuttavad.


Debbie Tung "Quiet girl in a noisy world"
Eks ma teadsin, et selliseid inimesi on veel. Seda huvitavam lugeda/vaadata. Koomiksid.


Lucy Maud Montgomery "Anne of Green Gables"
Päris kuulus (laste?)raamat Anne'ist, kes satub elama Kuningas Edwardi saarele (Kanadas). Niuke lihtne ja armas. Anne on elava fantaasiaga emotsionaalne ja spontaanne tüdruk. "Roheliste viilkatuste Anne" on ilmselt kuulsaim, aga tegelikult on ses sarjas on kokku 9 raamatut, jälgitakse päris pikalt Anne'i elu.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...