Ütlen kohe alguses ära kõige tähtsama: lugege seda raamatut, see on ülimalt tore ja armas ja südantsoojendav.
Peategelane Trille ja tema parim sõber Lena elavad Norra rannakülas. Nad on 9-aastased (vist?) ja mõtlevad igasuguseid huvitavaid tegevusi välja. Mõned näited: hobuste vanadekodu asutamine, tänavamuusikutena raha teenimine, II maailmasõja kombel raadiote mahamatmine, (Noa laevast inspireerituna) loomade paati kokku vedamine.
Täiskasvanud on ka kaunis humoorikad, eriti Trille vanaisa, kes muuhulgas sõnnikuga tuld kustutab, mootorrattaga sõidab ja jaanipäeval pulmas pruuti kehastab.
Tänu taevale, et sa laulad nagu vastu puud põrganud vares.
Tähtis tegelane on ka ühe vanaproua vahvliküpsetaja. Saame ju aru küll kui tähtis võib olla vahvliküpsetaja. See õige. Isegi siis, kui Norra vahvliküpsetajad (ja vahvlid) pole meie mõistes need õiged.
See on lindgrenlik raamat. Lindgreni maailmad on ehk natuke roosamad, siin on kärtsu ja mürtsu rohkem ja mõned päris tõsised asjad juhtuvad ka. Sellegipoolest on see raamat nagu soe tekk.
Ühtlasi on ta nii vaimukas, et ma suisa naersin mitme koha peal. Hästi tehtud. Sest veel ei teadnudki, et kui inglitele jõuludeks villased kampsunid kinkida, siis neil hakkab tiibade vahelt sügelema. Või et isasid on vaja sellepärast, et nad söövad keedetud kapsast.
See mära on nii tark, et hirnub peaaegu värssides.
Tahtsin "Vahvlist südameid" lugeda juba peale "Vilgukivioru Tonje" lugemist, aga siis oli raamatukogust väljas. Nüüd tuli hea südametega kaart, mida sai ära kasutada.
Korraga seisin ma määratul parkimisplatsil koos oma isikliku hobusega.
Mul on küll olukordi ette tulnud, kus on sarnane tunne nagu võiks olla hobusega parkimisplatsil seistes.
Kommentaarid
Postita kommentaar