Otse põhisisu juurde

Betti Alver "Lendav linn"

"Lendav linn" on kusagil 400 leheküljel laiuv kogumik Betti Alveri luulega. 

Sain Dixiti käest niukese kaardi:

On ju nagu linn, mis lendab, pilvelõhkujad püsti. 

Ähmaselt meenus, et mingi asi on olemas, mille nimi on "Lendav linn". Nähes, et see on Betti Alver, olin intrigeeritud. Nimelt seetõttu, et Betti oli minu jaoks mõistatus juba keskkoolis.

Mulle meeldis suurem osa luuletajaid, keda keskkoolis lugesin, Visnapuu ja Underiga alustades,  Viidingu ja Karevani välja, vahepeal veel Traat ja Kross. Aga Betti Alverit lugedes tundus, et olen kaotanud arusaamisvõime. 

See on samasugune tunne, mis tekib liiga rasket võõrkeelset teksti lugedes. Võid kõik sõnad ükshaaval ära tõlkida, aga ikka ei saa aru, mida lause kokku tähendab. 

Ei ole eriti hea meel seda öelda, aga pea 20 aastat hiljem on mul ikka Bettiga sama seis. Loed ühe luuletuse ära ja mõtled oota, mida?, loed järgmise ja mõtled mida?. Noh, ja nii edasi. Lihtsalt ei saa aru.

Ma ei arva, et ta kuidagi kehv luuletaja oleks, väga märkimisväärne on kahtlemata, aga jah, mitte mulle. Niuke väga komponeeritud värk tundub. Ei mõju spontaanselt, umbes et luuletaja istus mätta peal ja tuli inspiratsioon peale. Pigem mõjub nii, et luuletaja istus oma töölaua taha ja hakkas tööd tegema ja välja tulid luuletused. Miks mitte.

Mõned asjad ikka meeldisid ka. Hea, et aru sain. Näiteks iroonilised poeemid "Lugu valgest varesest" ja "Pirnipuu" jt. Neis olid muuhulgas tegelaste nimed väga vaimukad. Ja poeemidest oli üldiselt ka lihtsam aru saada, sest jutustati konkreetset lugu.

Ta kuulus inimlaste leeri, kes naeruväärselt saamatud, kel omasem kui elukeeris on unenäod ja raamatud.

"Tulipunane vihmavari" meeldis, ka mõned loodust (aastaaegu) kirjeldavad luuletused ja "Eluhelbed".

Luuletuses "Lõppude lõpuks" on sellised read: 

aeg-ajalt mõningaid pronksi valataks, mille eest kaitsku meid Looja

Kas mingi erakonna valimislubadus polnud viimati Tartus Betti Alveri kuju püsti panna? Vaatame siis, kaitseb või ei kaitse. 

Kõige lemmikum oli "Vooruse võlu". Vaimukaim asi, mida tükil ajal näinud olen.


Mulle meeldib Betti Alveri kuju eesti kultuuriloos. Ja "Jevgeni Onegini" eesti keelde tõlkimine oli tal väga kunn tegu.
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...
Postita kommentaar
Loe edasi »