Otse põhisisu juurde

Betti Alver "Lendav linn"

"Lendav linn" on kusagil 400 leheküljel laiuv kogumik Betti Alveri luulega. 

Sain Dixiti käest niukese kaardi:

On ju nagu linn, mis lendab, pilvelõhkujad püsti. 

Ähmaselt meenus, et mingi asi on olemas, mille nimi on "Lendav linn". Nähes, et see on Betti Alver, olin intrigeeritud. Nimelt seetõttu, et Betti oli minu jaoks mõistatus juba keskkoolis.

Mulle meeldis suurem osa luuletajaid, keda keskkoolis lugesin, Visnapuu ja Underiga alustades,  Viidingu ja Karevani välja, vahepeal veel Traat ja Kross. Aga Betti Alverit lugedes tundus, et olen kaotanud arusaamisvõime. 

See on samasugune tunne, mis tekib liiga rasket võõrkeelset teksti lugedes. Võid kõik sõnad ükshaaval ära tõlkida, aga ikka ei saa aru, mida lause kokku tähendab. 

Ei ole eriti hea meel seda öelda, aga pea 20 aastat hiljem on mul ikka Bettiga sama seis. Loed ühe luuletuse ära ja mõtled oota, mida?, loed järgmise ja mõtled mida?. Noh, ja nii edasi. Lihtsalt ei saa aru.

Ma ei arva, et ta kuidagi kehv luuletaja oleks, väga märkimisväärne on kahtlemata, aga jah, mitte mulle. Niuke väga komponeeritud värk tundub. Ei mõju spontaanselt, umbes et luuletaja istus mätta peal ja tuli inspiratsioon peale. Pigem mõjub nii, et luuletaja istus oma töölaua taha ja hakkas tööd tegema ja välja tulid luuletused. Miks mitte.

Mõned asjad ikka meeldisid ka. Hea, et aru sain. Näiteks iroonilised poeemid "Lugu valgest varesest" ja "Pirnipuu" jt. Neis olid muuhulgas tegelaste nimed väga vaimukad. Ja poeemidest oli üldiselt ka lihtsam aru saada, sest jutustati konkreetset lugu.

Ta kuulus inimlaste leeri, kes naeruväärselt saamatud, kel omasem kui elukeeris on unenäod ja raamatud.

"Tulipunane vihmavari" meeldis, ka mõned loodust (aastaaegu) kirjeldavad luuletused ja "Eluhelbed".

Luuletuses "Lõppude lõpuks" on sellised read: 

aeg-ajalt mõningaid pronksi valataks, mille eest kaitsku meid Looja

Kas mingi erakonna valimislubadus polnud viimati Tartus Betti Alveri kuju püsti panna? Vaatame siis, kaitseb või ei kaitse. 

Kõige lemmikum oli "Vooruse võlu". Vaimukaim asi, mida tükil ajal näinud olen.


Mulle meeldib Betti Alveri kuju eesti kultuuriloos. Ja "Jevgeni Onegini" eesti keelde tõlkimine oli tal väga kunn tegu.
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...
Postita kommentaar
Loe edasi »