Otse põhisisu juurde

Casey McQuiston "Red, white and royal blue"


Loo tegevuskoht on reaalse ja väljamõeldud maailma segu. Näiteks USA president on naine (ei ole ajalooline isik), samas mainitakse eelmist presidenti Obamat. Üks peategelane ongi USA presidendi ja tema Mehhiko päritolu eksmehe poeg Alex. 

Suurbritannias on kuninganna, kes on küll üks vanaproua, aga pole Elizabeth II. Troonipärija on tema tütar. Kuninganna lapselaps (teine peategelane) on Henry, nagu ka meie maailmas, aga see pole üldse see Henry, keda meie teame. (Ja teda ei kutsuta Harryks, nagu meie oleme harjunud.)

Lühidalt, Briti kuningliku perekonna liikme Henry ja USA presidendi poja Alexi vahel lahvatavad romantilised tunded. Kas keegi suudab ette kujutada mahlasemat skandaali kui kahe kuulsa perekonna liikme vahelise (gei)suhte avalikuks tulek? Pole raske ennustada, et see raamatus juhtub ka.

Autor veedab mitmeid lehekülgi Ameerika poliitikast rääkides, sest presidendivalimised on lähenemas ja Alexi ema tahab saada tagasi valitud. Mind see osa paraku üldse ei huvitanud, lihtsalt ei istu suuresõnaline ja tohutu kulissidetaguse mänguga Ameerika poliitika stiil. Mitte et Euroopa oma oluliselt parem oleks. Samas on palju inimesi, kellele see meeldib ja nende jaoks ilmselt on see raamatu lisaväärtus.

Natuke imelikult siiski mõjus, et raamatu esimeses pooles olid noormeeste suhted kõige tähtsam teema ja lõpuots läks nagu täiesti poliitika ja valimiste mürgliks ära. Justkui paigast ära oli.

Meeldis, et siin polnud kasutatud seda (vähemalt mingi ajani) levinud stsenaariumi, kus üks tegelane on oma tunnetest segaduses ja hakkab seetõttu teise tegelasega nõmedalt käituma. Noh, et tõestada teistele ja endale, et talle see teine inimene ikka üldse ei meeldi. Seda on juba päris palju olnud ja mulle meeldivad teistsugused süžeekäigud ausalt öeldes rohkem.

Kõrvaltegelasi oli päris palju, aga minu jaoks enamus neist ei hakanud tööle. Või oligi probleem selles, et neid oli liiga palju ja seetõttu sai igale üksikule tegelasele pühendada üsna vähe aega. Noh, Alexi isa oli usutav igal juhul.

Vahepeal, kui poliitikajutu leheküljed mitme kaupa tulid, oli veits tüütu, aga mingite kohtade peal mõtlesin, et tegelikult see lugu on päris huvitav idee, kuidas muinasjuttu tänapäeva tuua. Või ehk Romeo ja Julia ideed kahe mõjuka perekonnaga. 

Põhisõna (või pigem nagu kaks sõna) raamatus oli y'all. Ma olen liiga vana vist selle jaoks. Ei ole ilus ütelus minu silmadele.

Siin on kaart, mille järgi raamatu valisin. Peamiselt see põhjus, et kepikommid on punavalged. Hernehirmutise mantel pole just päris royal blue, aga sinine sellegipoolest. 

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...