Otse põhisisu juurde

Casey McQuiston "Red, white and royal blue"


Loo tegevuskoht on reaalse ja väljamõeldud maailma segu. Näiteks USA president on naine (ei ole ajalooline isik), samas mainitakse eelmist presidenti Obamat. Üks peategelane ongi USA presidendi ja tema Mehhiko päritolu eksmehe poeg Alex. 

Suurbritannias on kuninganna, kes on küll üks vanaproua, aga pole Elizabeth II. Troonipärija on tema tütar. Kuninganna lapselaps (teine peategelane) on Henry, nagu ka meie maailmas, aga see pole üldse see Henry, keda meie teame. (Ja teda ei kutsuta Harryks, nagu meie oleme harjunud.)

Lühidalt, Briti kuningliku perekonna liikme Henry ja USA presidendi poja Alexi vahel lahvatavad romantilised tunded. Kas keegi suudab ette kujutada mahlasemat skandaali kui kahe kuulsa perekonna liikme vahelise (gei)suhte avalikuks tulek? Pole raske ennustada, et see raamatus juhtub ka.

Autor veedab mitmeid lehekülgi Ameerika poliitikast rääkides, sest presidendivalimised on lähenemas ja Alexi ema tahab saada tagasi valitud. Mind see osa paraku üldse ei huvitanud, lihtsalt ei istu suuresõnaline ja tohutu kulissidetaguse mänguga Ameerika poliitika stiil. Mitte et Euroopa oma oluliselt parem oleks. Samas on palju inimesi, kellele see meeldib ja nende jaoks ilmselt on see raamatu lisaväärtus.

Natuke imelikult siiski mõjus, et raamatu esimeses pooles olid noormeeste suhted kõige tähtsam teema ja lõpuots läks nagu täiesti poliitika ja valimiste mürgliks ära. Justkui paigast ära oli.

Meeldis, et siin polnud kasutatud seda (vähemalt mingi ajani) levinud stsenaariumi, kus üks tegelane on oma tunnetest segaduses ja hakkab seetõttu teise tegelasega nõmedalt käituma. Noh, et tõestada teistele ja endale, et talle see teine inimene ikka üldse ei meeldi. Seda on juba päris palju olnud ja mulle meeldivad teistsugused süžeekäigud ausalt öeldes rohkem.

Kõrvaltegelasi oli päris palju, aga minu jaoks enamus neist ei hakanud tööle. Või oligi probleem selles, et neid oli liiga palju ja seetõttu sai igale üksikule tegelasele pühendada üsna vähe aega. Noh, Alexi isa oli usutav igal juhul.

Vahepeal, kui poliitikajutu leheküljed mitme kaupa tulid, oli veits tüütu, aga mingite kohtade peal mõtlesin, et tegelikult see lugu on päris huvitav idee, kuidas muinasjuttu tänapäeva tuua. Või ehk Romeo ja Julia ideed kahe mõjuka perekonnaga. 

Põhisõna (või pigem nagu kaks sõna) raamatus oli y'all. Ma olen liiga vana vist selle jaoks. Ei ole ilus ütelus minu silmadele.

Siin on kaart, mille järgi raamatu valisin. Peamiselt see põhjus, et kepikommid on punavalged. Hernehirmutise mantel pole just päris royal blue, aga sinine sellegipoolest. 

Kommentaarid

Popid

Vivaldi ei saanudki sisse

Läksin aastaaegade kallale. Lugesin mussikogus lood kokku ja sain teada, et soojemad aastaajad on populaarsemad kui külmemad: kevad/spring/весна esineb 16 ja suvi/summer 18 laulu pealkirjas. Huvitav, et summer on 16 loo nimes ja suvi ainult 2-s. Sügis on suhteliselt ebapopulaarne: kokku ainult 5 laulu, millest 3 kasutavad pealkirjas sõna autumn ja 2 sõna sügis. Fall ei esine kordagi sügise tähenduses. Talvelaule on eesti keeles 3 ja inglise keeles 8. Kõige vahvamad aastaajalaulud tabeldatuna siin: 15. Tori Amos - Winter 14. Jaan Tätte - Kevadelaul nr 3 (see on see, kus ennast kraavis pesin) 13. Pia Fraus - Summer before spring 12. Uno Loop - Talvelaul ( Hei-hei üle hangede -laul) 11. Eesti Keeled - Sinus endas talv 10. The Corrs - Summer sunshine (vanade aegade nimel, tõmbab käima küll) 9. ABBA - Our last summer 8. Edvard Grieg - Springdans II 7. Uno Loop - Kevad Kadriorus 6. Cliff Richard - Summer Holiday 5. Jaan Tätte - Kevadelaul nr 2 ( Siin keegi varem pole käinud, siin laulud ve...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Jilly Cooper "Rivaalid"

See raamat, aga ka lihtsalt Jilly Cooper (1937-2025), on mul juba mitu aastat lugemisnimekirjas olnud. Kunagi lugesin raamatut, kus peategelase lemmikkirjanik oli Jilly Cooper, keda ta kiivalt kaitses suvaliseks naistekakirjanikuks nimetamise eest. Tekkis huvi, kellega siis tegu on. Läks veel huvitavamaks, kui leidsin, et tegemist on dame Jilly Cooperiga. Teenekas. Tol raamatutegelasel, arvan, oli õigus. Hästi paneb see Jilly Cooper. Vaimukalt, teravalt, oskuslikult. Tegelasi kirjeldab otsekoheselt ja paikapanevalt.  Maud oli laisk, egoistlik ja isekas või  Jamesi kõige silmapaistvamaks omaduseks peale vapustavalt hea väljanägemise oli tema totaalne enese ületähtsustamine ja krooniline ebakindlus. Vapustava välimusega tegelasi oli "Rivaalides" palju. Ja kui keegi oli mittevapustav, öeldi ka see otse välja.  Tegelasi oli muidugi ka terve plejaad. Algul pidi tähelepanelik olema, et ree peal püsida. Raamatu alguses olev tegelaste nimekiri oli suureks abiks.  Raamatu teg...

"Eestlane loeb : raamatuaasta lugemisuuring 2025" (koost. Marju Lauristin)

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...