Otse põhisisu juurde

Casey McQuiston "Red, white and royal blue"


Loo tegevuskoht on reaalse ja väljamõeldud maailma segu. Näiteks USA president on naine (ei ole ajalooline isik), samas mainitakse eelmist presidenti Obamat. Üks peategelane ongi USA presidendi ja tema Mehhiko päritolu eksmehe poeg Alex. 

Suurbritannias on kuninganna, kes on küll üks vanaproua, aga pole Elizabeth II. Troonipärija on tema tütar. Kuninganna lapselaps (teine peategelane) on Henry, nagu ka meie maailmas, aga see pole üldse see Henry, keda meie teame. (Ja teda ei kutsuta Harryks, nagu meie oleme harjunud.)

Lühidalt, Briti kuningliku perekonna liikme Henry ja USA presidendi poja Alexi vahel lahvatavad romantilised tunded. Kas keegi suudab ette kujutada mahlasemat skandaali kui kahe kuulsa perekonna liikme vahelise (gei)suhte avalikuks tulek? Pole raske ennustada, et see raamatus juhtub ka.

Autor veedab mitmeid lehekülgi Ameerika poliitikast rääkides, sest presidendivalimised on lähenemas ja Alexi ema tahab saada tagasi valitud. Mind see osa paraku üldse ei huvitanud, lihtsalt ei istu suuresõnaline ja tohutu kulissidetaguse mänguga Ameerika poliitika stiil. Mitte et Euroopa oma oluliselt parem oleks. Samas on palju inimesi, kellele see meeldib ja nende jaoks ilmselt on see raamatu lisaväärtus.

Natuke imelikult siiski mõjus, et raamatu esimeses pooles olid noormeeste suhted kõige tähtsam teema ja lõpuots läks nagu täiesti poliitika ja valimiste mürgliks ära. Justkui paigast ära oli.

Meeldis, et siin polnud kasutatud seda (vähemalt mingi ajani) levinud stsenaariumi, kus üks tegelane on oma tunnetest segaduses ja hakkab seetõttu teise tegelasega nõmedalt käituma. Noh, et tõestada teistele ja endale, et talle see teine inimene ikka üldse ei meeldi. Seda on juba päris palju olnud ja mulle meeldivad teistsugused süžeekäigud ausalt öeldes rohkem.

Kõrvaltegelasi oli päris palju, aga minu jaoks enamus neist ei hakanud tööle. Või oligi probleem selles, et neid oli liiga palju ja seetõttu sai igale üksikule tegelasele pühendada üsna vähe aega. Noh, Alexi isa oli usutav igal juhul.

Vahepeal, kui poliitikajutu leheküljed mitme kaupa tulid, oli veits tüütu, aga mingite kohtade peal mõtlesin, et tegelikult see lugu on päris huvitav idee, kuidas muinasjuttu tänapäeva tuua. Või ehk Romeo ja Julia ideed kahe mõjuka perekonnaga. 

Põhisõna (või pigem nagu kaks sõna) raamatus oli y'all. Ma olen liiga vana vist selle jaoks. Ei ole ilus ütelus minu silmadele.

Siin on kaart, mille järgi raamatu valisin. Peamiselt see põhjus, et kepikommid on punavalged. Hernehirmutise mantel pole just päris royal blue, aga sinine sellegipoolest. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...