Otse põhisisu juurde

Casey McQuiston "Red, white and royal blue"


Loo tegevuskoht on reaalse ja väljamõeldud maailma segu. Näiteks USA president on naine (ei ole ajalooline isik), samas mainitakse eelmist presidenti Obamat. Üks peategelane ongi USA presidendi ja tema Mehhiko päritolu eksmehe poeg Alex. 

Suurbritannias on kuninganna, kes on küll üks vanaproua, aga pole Elizabeth II. Troonipärija on tema tütar. Kuninganna lapselaps (teine peategelane) on Henry, nagu ka meie maailmas, aga see pole üldse see Henry, keda meie teame. (Ja teda ei kutsuta Harryks, nagu meie oleme harjunud.)

Lühidalt, Briti kuningliku perekonna liikme Henry ja USA presidendi poja Alexi vahel lahvatavad romantilised tunded. Kas keegi suudab ette kujutada mahlasemat skandaali kui kahe kuulsa perekonna liikme vahelise (gei)suhte avalikuks tulek? Pole raske ennustada, et see raamatus juhtub ka.

Autor veedab mitmeid lehekülgi Ameerika poliitikast rääkides, sest presidendivalimised on lähenemas ja Alexi ema tahab saada tagasi valitud. Mind see osa paraku üldse ei huvitanud, lihtsalt ei istu suuresõnaline ja tohutu kulissidetaguse mänguga Ameerika poliitika stiil. Mitte et Euroopa oma oluliselt parem oleks. Samas on palju inimesi, kellele see meeldib ja nende jaoks ilmselt on see raamatu lisaväärtus.

Natuke imelikult siiski mõjus, et raamatu esimeses pooles olid noormeeste suhted kõige tähtsam teema ja lõpuots läks nagu täiesti poliitika ja valimiste mürgliks ära. Justkui paigast ära oli.

Meeldis, et siin polnud kasutatud seda (vähemalt mingi ajani) levinud stsenaariumi, kus üks tegelane on oma tunnetest segaduses ja hakkab seetõttu teise tegelasega nõmedalt käituma. Noh, et tõestada teistele ja endale, et talle see teine inimene ikka üldse ei meeldi. Seda on juba päris palju olnud ja mulle meeldivad teistsugused süžeekäigud ausalt öeldes rohkem.

Kõrvaltegelasi oli päris palju, aga minu jaoks enamus neist ei hakanud tööle. Või oligi probleem selles, et neid oli liiga palju ja seetõttu sai igale üksikule tegelasele pühendada üsna vähe aega. Noh, Alexi isa oli usutav igal juhul.

Vahepeal, kui poliitikajutu leheküljed mitme kaupa tulid, oli veits tüütu, aga mingite kohtade peal mõtlesin, et tegelikult see lugu on päris huvitav idee, kuidas muinasjuttu tänapäeva tuua. Või ehk Romeo ja Julia ideed kahe mõjuka perekonnaga. 

Põhisõna (või pigem nagu kaks sõna) raamatus oli y'all. Ma olen liiga vana vist selle jaoks. Ei ole ilus ütelus minu silmadele.

Siin on kaart, mille järgi raamatu valisin. Peamiselt see põhjus, et kepikommid on punavalged. Hernehirmutise mantel pole just päris royal blue, aga sinine sellegipoolest. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Margit Fjellman "Louise Mountbatten, Queen of Sweden"

Louise Mountbatten elas aastail 1889-1965. Nagu ikka kuninglikes perekondades, oli ta paljudega sugulane. Liine saaks joonistada igasuguseid, aga toon siin mõned näited: Kuninganna Victoria (see kuulus) oli tema emapoolne vanavanaema Venemaa tsarinna Aleksandra (see viimane) oli tema ema õde Prints Philip (Elizabeth II abikaasa) oli tema õepoeg Nagu raamatu pealkiri ütleb, oli Louise Mountbatten Rootsi kuninganna (1950-1965). Tema abikaasa oli kuningas Gustav VI Adolf, eelmine Rootsi kuningas ja praeguse kuninga vanaisa. Louise polnud praeguse Rootsi kuninga vanaema, vanaema oli Gustav VI Adolfi 1. abikaasa Margaret. Ja see Margaret oli Louise'i vanaonu tütar.  Kunagi kirjutasin siin blogis nii   Margareti   kui   Louise'i   kohta väiksed tutvustused.  Täitsa üllatas, et säärane raamat üldse raamatukogus olemas oli. Tundus, et võiks siis lugeda küll.  Tegemist on tõlkega rootsi keelest, autoriks Rootsi ajakirjanik. Ingliskeelses väljaandes on märge, et...