Otse põhisisu juurde

Maria Parr "Vilgukivioru Tonje"

 

9-aastane Tonje elab Vilgukiviorus. See on Norras, niuke küla moodi koht. Tema ema on mereteadlane ja seetõttu suure osa aastast kusagil objektil, isa on talumees (vähemalt mingeid lambaid ja sigu nad peavad). 

Tonje on kange ja hakkaja tüdruk. Talle meeldib suusatada ja kelgutada. Reeglina teeb ta seda üksi, sest Vilgukiviorus pole teisi lapsi. Tema parim sõber on seitsmekümnendates härra Gunnvald ja lemmikloom kajakas Geir. Otseloomulikult satub Tonje raamatu jooksul mitmesugustesse sekeldustesse. 

Mul läks algul natuke aega, et vedama saada. Ei olnud igav, lihtsalt ei saanud otsa hästi lahti. Kui otsa lahti sain, läks väga lobedalt ja toredalt. Väga klassikalise lasteraamatu moodi lugu, lindgrenlik (ma pole esimene võrdleja). 

Meeldis vaimukas keelekasutus. Ajas naerma küll, kui mingi toidu maitset konserveeritud varesega võrreldi või kui keegi naeratas laialt nagu buss. Või dialoog Sul on kajakas peas. - Ma tean. Eks see on jah mõne inimese jaoks tavaline asi.

Huvitavaid vihjeid oli ka. Näiteks see, kuidas Tonje tahab, et Gröönimaa jäämäed enam ei sulaks, sest siis võiks ema vähem töötada. Või see, kui Tonje lubab halvasti käituva Gunnvaldi taaskasutusse saata. (Sellel on ju rohkem kui üks mõte, ei?)

Ei tea, kui pakse raamatuid tänapäeva 9-aastased loevad, aga see on niuke täitsa korralik paksemat sorti raamat (270 lk), pole see, et keerad natuke lehte ja juba läbi. Toredad illustratsioonid on ka, aga neid pole väga palju (võinuks rohkem olla!).

Lootsin, et ehk on mõni järg ka sel lool, aga tundub, et pole. Oli teemasid, millele viidatakse, aga päris lõpuni kinni ei seota. Tahaks teada, mis sai. Võib muidugi olla, et midagi ei saanudki. Kõik läks edasi nii nagu enne.

Nägin selle raamatu norrakeelset väljaannet ka. See nägi eestikeelsega täpselt samasugune välja. Kaaned ja illustratsioonid ja. Isegi font oli minu meelest sama. Mulle päris meeldib see mõte.

Inglise keeles on raamatu nimi "Astrid the unstoppable". Ega tulegi palju näiteid pähe, kus tõlkes peategelase nimi ära on muudetud. Ju oleks Tonjet raske hääldada. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...