Otse põhisisu juurde

Küsimused

  • Kas see, kui näed poes väga paljusid asju ja midagi neist endale ei taha näitab, et oled mõistlik inimene, kes raha niisama tuulde ei loobi, või seda, et oled kõrgele seatud latiga tohutult valiv omas mullis polkataja, kellele selle maailma asjad ei sobi?
  • Kas see, kui mõtled kolm aastat noorema inimese kohta, et ta on uus põlvkond, tähendab, et tunned ennast vanana?
  • Kas võiks tere öelda õppejõule, kellega sa oled elus rääkinud umbes kaks lauset(võib-olla ka ühe), aga kes on lihtsalt hirmus kena ja kelle loengust tulles oli alati tunne, et maailm on natuke ilusam koht ja inimesed ei üritagi sind ära süüa?
  • Kas see, kui tuleb mõte midagi teha, aga miski nii mõtetes kui reaalsuses seda takistab, ja pärast selgub, et see polekski olnud hea mõte, ongi intuitsioon?
  • Kas see, kui sa äkki avastad, et üks laulja, kelle laule sul juba ammu olemas on, on hästi hea, tähendabki, et igal asjal on oma aeg?
  • Kas see, kui sa avastad mingi vahva külje inimese juures, kes sinu meelest sinuga sarnaneb, võiks tähendada, et teised näevad seda külge ka sinu juures?
  • Kas hetk, kui avastad õhust lõhna, mis seal eelmisel aastal samal ajal oli, on paras hetk nostalgiasse vajuda?
  • Kas on võimalik mõõta aega, mille jooksul lootusrikkus võib lootusetusega asenduda?
  • Kas kartus, et keegi on mingi inimese silmis sinust parem, on ikka õigustatud ja mõttekas?
  • Kas teadmine, et on asju, mis lihtsalt ei saa hästi minna, on pessimism?
  • Kas kadedust tundes on põhjust punastada?
  • Kas vihm valib sadamiseks hetke, mis on tema jaoks õige, või selle, mis on inimeste jaoks vale?
  • Kas ainult mulle tundub, et vihm võiks maapinna vastu veel vägivaldsem olla?
  • Kas kartus õnnelik olla on haigus?
  • Kas soov õnnelik olla on igav?
  • Kas ootamatu julgus võib kahjulikuks osutuda?
  • Kas viimane küsimus peab ka küsimärgiga lõppema?

Kommentaarid

  1. Ka see, kui sa tunned suisa füüsilist vajadust kedagi lähedalt näha, aga siiski igal võimalusel teda väldid, on totter kangekaelsus, lollakas eneseuhkus, teadvustamata halb intuitsioon, üle mõtlemine või sulaselge argus?

    VastaKustuta
  2. keegi võiks mulle ometi kord ausalt näkku öelda, et viimane...

    VastaKustuta
  3. Sai ka seda kaalutud, aga esimene tundus õigem.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Eurovisiooniväljakutse : II osa

11 - An entry in a language you don't know, that you can sing along to  Itaalia esindaja 2016 Francesca Michielin "Nessun grado di separazione" . Kaasa laulda suudan muidugi ainult refräänist mõnda rida.  12 - Your favourite entry of all time Sellest, kuidas Go_A "Shum" on täiuslik eurolaul, räägin suht igal võimalusel. Aga kui puhtalt emotsioonide pealt läheneda, siis võidab muidugi Brainstormi "My star" . Millise teise Eestit mitte esindanud laulu sõnad oleks 26 aastat hiljem ikka veel peas. Ja selle intro kohta võiks sõnu öelda.  13 - Your least favourite entry of all time    Laul Eurovisioonilt, mida ei toimunud 2020. aasta Bulgaaria esindaja olnuks Victoria "Tears getting sober" Billieilishlik, melanhoolne, rahulik, lihtne kaasa laulda. Pealkiri on ka täitsa nutikas mõtlen praegu. Pisarad ei kuiva ega kao, vaid saavad kaineks. 14 - Your favourite Irish entry  Eks ikka 1994.aasta võidulugu  "Rock'n'roll kids" . Ka eesti...