Otse põhisisu juurde

Jutustav osa

Vahelduseks lihtsalt. Sellest,mida ma eile tegin.
Enne kui ise õieti arugi sain, istusin Nordea panga kontoris ja lugesin ajalehte Majandaja, kus keegi Pärnu kooliõpetaja rääkis, kuidas talle vahel meeldib originaalplaate osta, sest neid on kohe hea käes hoida. Edasi sattusin Pierre'i, kus oli näha mõningaid ennenägematuid asju, jublakas, mille peale nuga ja kahvel laual toetatakse. Näha oli ka see, et ma olen aeglane sööja(miks mul seda kodus süües ei õnnestu tõestada?). Aga ilm oli ju ikkagi ilus. Ja kuidas ma ise tähele ei pannud, et ühika ukse eest otse vaadates võib tigutorni näha? Samas, kust teda näha ei või, varsti nagu Soinaste mast.
"Kodus ja võõrsil" oli päris hea osa. Paris tuli. Kena mees see Paris. Ja Nick tuli põgenemast koju ja Rhys sai haiglast välja. Milline rõõm! Õnneks mul on taskurätikupakid kohe voodi kõrval, pole kaugele vaja kätt sirutada.
Mis puutub kellegagi õhtul raeplatsil kohtumisse, siis see mulle meeldib.Kevaditi. Ja kui kaua polnud ma Lutsu teatrimajas käinud(mis nüüd küll Genialistide klubi nime kannab). Hoolimata nimevahetusest on sisu jäänud samaks. Neid kulunud seinu vaadates tuleb ikka rebaste pidu meelde, kus kohati röögiti, et Tallinn põleb, ja juukseid ning muid kehaosi raputati, ning sealsamas kõrval ka rahulikke paaristantse tantsiti. Või kui tantsima minnes oli kell 12 ja kui uuesti meelde tuli vaadata, juba 3. See aga on üks leelotus siin ainult, mis polnud üldse eilsesse päeva puutuv. Eile olid Genialistide Klubis päriselt Tõnis Mägi, Kärt Johanson ja InBoil. Ja olidki päriselt- Boilil kultuuriministeeriumi mõttekus(või mõttetus?) hingel ja Tõnis Mäel veejutud. Sellest kantuna võiks võtta esimeseks lauseks, et mina olen vesi, ja siis vaadata, mis edasi saab, aga praegu ei hakka. Lauludest parem. Laulud olid ka päriselt. Üks laul oli nii päriselt, et isegi ei uskunud. Muidugi on aeg-ajalt selline tunne, et mingi laul on nagu sinu elust maha kirjutatud, aga sellist asja kui seal, polnud ma varem kuulnud. Laul täpselt selliste sõnadega, nagu mulle on öeldud. Ja see polnud laul stiilis "ainõujulaavmii, aidõuntlaavjuu, itsnotjuuitsmii", polnudki üldse otseselt armastuslaul. Oli lihtsalt laul. Nägemisest.
Peale säärast kontserti tundus patt kõrvaklappidest mingi muu muusika käima panna ja kodu poole jalutada. Nii siis juhtuski päeva teine Pierre'i-külastus. Mis tolle koha WC-sse puutub, siis see on õige vahva. Seal on nimelt tool. Uhke tool. Padi toolil. Vaibad seinal.Äge.
Tegime kaasteejoojaga väikse doomino, kus õnnestus endid tupikusse(et mitte öelda peldikusse) mängida. Kabega oleks peaaegu samamoodi läinud, aga läks hoopis nii, et suutsin vastasmängijaga võrreldes palju paremas seisus olles lõpuks kaotada. Vähemalt sain tammist teada.
Tehes enne kella 11 õhtul saatusliku vea, rääkides Kaisale, et tegid täna kräsupead, on lootust, et ta sulle külla tuleb. Niisiis kolm erinevatest klubidest(on kool ja pole raha; pole kooli, on natuke raha; on kool ja ka natuke raha) isendit öises Karlovas oleks järgmine episood. Kes mõtleb, et ta on ainuke, kes põgeneda tahab, siis ei ole. Mõnel on lihtsalt grandioossemad põgenemisplaanid (Aasia nt).Heh. Kooki anti. Läks ka päeva viies tass teed ja väike murakanaps. Ja ma sain endale pluusi. Oo, hea pluusikinkija, sinu helde tegu päästab Tartu veel mõneks ajaks ühest nudistist. Aga lubati veel anda, kui uuesti minna.
Koju jõudes oli ikka veel tahtmine öelda asju, mis pool päeva kummitasid. Ei öelnud. Ilma oli ka hea.

Nüüdseks on seegi välja uuritud, et Pierre'i menüüs on viga ja eesti keeles on olemas sõna aperitiiv.

Kommentaarid

  1. Tiiu ja co on suht ainukesed inimesed Eestis, kes teavad, et seda sõna nii kirjutatakse.

    VastaKustuta
  2. Olgu selle aperitiiviga, aga mida tähendab "isutav"? (http://www.eki.ee/dict/qs2006/index.cgi?Q=aperitiiv&F=M&O=0&E=0) Seda sõna pole isegi nende oma ÕISis.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...