Otse põhisisu juurde

Jutustav osa

Vahelduseks lihtsalt. Sellest,mida ma eile tegin.
Enne kui ise õieti arugi sain, istusin Nordea panga kontoris ja lugesin ajalehte Majandaja, kus keegi Pärnu kooliõpetaja rääkis, kuidas talle vahel meeldib originaalplaate osta, sest neid on kohe hea käes hoida. Edasi sattusin Pierre'i, kus oli näha mõningaid ennenägematuid asju, jublakas, mille peale nuga ja kahvel laual toetatakse. Näha oli ka see, et ma olen aeglane sööja(miks mul seda kodus süües ei õnnestu tõestada?). Aga ilm oli ju ikkagi ilus. Ja kuidas ma ise tähele ei pannud, et ühika ukse eest otse vaadates võib tigutorni näha? Samas, kust teda näha ei või, varsti nagu Soinaste mast.
"Kodus ja võõrsil" oli päris hea osa. Paris tuli. Kena mees see Paris. Ja Nick tuli põgenemast koju ja Rhys sai haiglast välja. Milline rõõm! Õnneks mul on taskurätikupakid kohe voodi kõrval, pole kaugele vaja kätt sirutada.
Mis puutub kellegagi õhtul raeplatsil kohtumisse, siis see mulle meeldib.Kevaditi. Ja kui kaua polnud ma Lutsu teatrimajas käinud(mis nüüd küll Genialistide klubi nime kannab). Hoolimata nimevahetusest on sisu jäänud samaks. Neid kulunud seinu vaadates tuleb ikka rebaste pidu meelde, kus kohati röögiti, et Tallinn põleb, ja juukseid ning muid kehaosi raputati, ning sealsamas kõrval ka rahulikke paaristantse tantsiti. Või kui tantsima minnes oli kell 12 ja kui uuesti meelde tuli vaadata, juba 3. See aga on üks leelotus siin ainult, mis polnud üldse eilsesse päeva puutuv. Eile olid Genialistide Klubis päriselt Tõnis Mägi, Kärt Johanson ja InBoil. Ja olidki päriselt- Boilil kultuuriministeeriumi mõttekus(või mõttetus?) hingel ja Tõnis Mäel veejutud. Sellest kantuna võiks võtta esimeseks lauseks, et mina olen vesi, ja siis vaadata, mis edasi saab, aga praegu ei hakka. Lauludest parem. Laulud olid ka päriselt. Üks laul oli nii päriselt, et isegi ei uskunud. Muidugi on aeg-ajalt selline tunne, et mingi laul on nagu sinu elust maha kirjutatud, aga sellist asja kui seal, polnud ma varem kuulnud. Laul täpselt selliste sõnadega, nagu mulle on öeldud. Ja see polnud laul stiilis "ainõujulaavmii, aidõuntlaavjuu, itsnotjuuitsmii", polnudki üldse otseselt armastuslaul. Oli lihtsalt laul. Nägemisest.
Peale säärast kontserti tundus patt kõrvaklappidest mingi muu muusika käima panna ja kodu poole jalutada. Nii siis juhtuski päeva teine Pierre'i-külastus. Mis tolle koha WC-sse puutub, siis see on õige vahva. Seal on nimelt tool. Uhke tool. Padi toolil. Vaibad seinal.Äge.
Tegime kaasteejoojaga väikse doomino, kus õnnestus endid tupikusse(et mitte öelda peldikusse) mängida. Kabega oleks peaaegu samamoodi läinud, aga läks hoopis nii, et suutsin vastasmängijaga võrreldes palju paremas seisus olles lõpuks kaotada. Vähemalt sain tammist teada.
Tehes enne kella 11 õhtul saatusliku vea, rääkides Kaisale, et tegid täna kräsupead, on lootust, et ta sulle külla tuleb. Niisiis kolm erinevatest klubidest(on kool ja pole raha; pole kooli, on natuke raha; on kool ja ka natuke raha) isendit öises Karlovas oleks järgmine episood. Kes mõtleb, et ta on ainuke, kes põgeneda tahab, siis ei ole. Mõnel on lihtsalt grandioossemad põgenemisplaanid (Aasia nt).Heh. Kooki anti. Läks ka päeva viies tass teed ja väike murakanaps. Ja ma sain endale pluusi. Oo, hea pluusikinkija, sinu helde tegu päästab Tartu veel mõneks ajaks ühest nudistist. Aga lubati veel anda, kui uuesti minna.
Koju jõudes oli ikka veel tahtmine öelda asju, mis pool päeva kummitasid. Ei öelnud. Ilma oli ka hea.

Nüüdseks on seegi välja uuritud, et Pierre'i menüüs on viga ja eesti keeles on olemas sõna aperitiiv.

Kommentaarid

  1. Tiiu ja co on suht ainukesed inimesed Eestis, kes teavad, et seda sõna nii kirjutatakse.

    VastaKustuta
  2. Olgu selle aperitiiviga, aga mida tähendab "isutav"? (http://www.eki.ee/dict/qs2006/index.cgi?Q=aperitiiv&F=M&O=0&E=0) Seda sõna pole isegi nende oma ÕISis.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...