Jutustav osa

Vahelduseks lihtsalt. Sellest,mida ma eile tegin.
Enne kui ise õieti arugi sain, istusin Nordea panga kontoris ja lugesin ajalehte Majandaja, kus keegi Pärnu kooliõpetaja rääkis, kuidas talle vahel meeldib originaalplaate osta, sest neid on kohe hea käes hoida. Edasi sattusin Pierre'i, kus oli näha mõningaid ennenägematuid asju, jublakas, mille peale nuga ja kahvel laual toetatakse. Näha oli ka see, et ma olen aeglane sööja(miks mul seda kodus süües ei õnnestu tõestada?). Aga ilm oli ju ikkagi ilus. Ja kuidas ma ise tähele ei pannud, et ühika ukse eest otse vaadates võib tigutorni näha? Samas, kust teda näha ei või, varsti nagu Soinaste mast.
"Kodus ja võõrsil" oli päris hea osa. Paris tuli. Kena mees see Paris. Ja Nick tuli põgenemast koju ja Rhys sai haiglast välja. Milline rõõm! Õnneks mul on taskurätikupakid kohe voodi kõrval, pole kaugele vaja kätt sirutada.
Mis puutub kellegagi õhtul raeplatsil kohtumisse, siis see mulle meeldib.Kevaditi. Ja kui kaua polnud ma Lutsu teatrimajas käinud(mis nüüd küll Genialistide klubi nime kannab). Hoolimata nimevahetusest on sisu jäänud samaks. Neid kulunud seinu vaadates tuleb ikka rebaste pidu meelde, kus kohati röögiti, et Tallinn põleb, ja juukseid ning muid kehaosi raputati, ning sealsamas kõrval ka rahulikke paaristantse tantsiti. Või kui tantsima minnes oli kell 12 ja kui uuesti meelde tuli vaadata, juba 3. See aga on üks leelotus siin ainult, mis polnud üldse eilsesse päeva puutuv. Eile olid Genialistide Klubis päriselt Tõnis Mägi, Kärt Johanson ja InBoil. Ja olidki päriselt- Boilil kultuuriministeeriumi mõttekus(või mõttetus?) hingel ja Tõnis Mäel veejutud. Sellest kantuna võiks võtta esimeseks lauseks, et mina olen vesi, ja siis vaadata, mis edasi saab, aga praegu ei hakka. Lauludest parem. Laulud olid ka päriselt. Üks laul oli nii päriselt, et isegi ei uskunud. Muidugi on aeg-ajalt selline tunne, et mingi laul on nagu sinu elust maha kirjutatud, aga sellist asja kui seal, polnud ma varem kuulnud. Laul täpselt selliste sõnadega, nagu mulle on öeldud. Ja see polnud laul stiilis "ainõujulaavmii, aidõuntlaavjuu, itsnotjuuitsmii", polnudki üldse otseselt armastuslaul. Oli lihtsalt laul. Nägemisest.
Peale säärast kontserti tundus patt kõrvaklappidest mingi muu muusika käima panna ja kodu poole jalutada. Nii siis juhtuski päeva teine Pierre'i-külastus. Mis tolle koha WC-sse puutub, siis see on õige vahva. Seal on nimelt tool. Uhke tool. Padi toolil. Vaibad seinal.Äge.
Tegime kaasteejoojaga väikse doomino, kus õnnestus endid tupikusse(et mitte öelda peldikusse) mängida. Kabega oleks peaaegu samamoodi läinud, aga läks hoopis nii, et suutsin vastasmängijaga võrreldes palju paremas seisus olles lõpuks kaotada. Vähemalt sain tammist teada.
Tehes enne kella 11 õhtul saatusliku vea, rääkides Kaisale, et tegid täna kräsupead, on lootust, et ta sulle külla tuleb. Niisiis kolm erinevatest klubidest(on kool ja pole raha; pole kooli, on natuke raha; on kool ja ka natuke raha) isendit öises Karlovas oleks järgmine episood. Kes mõtleb, et ta on ainuke, kes põgeneda tahab, siis ei ole. Mõnel on lihtsalt grandioossemad põgenemisplaanid (Aasia nt).Heh. Kooki anti. Läks ka päeva viies tass teed ja väike murakanaps. Ja ma sain endale pluusi. Oo, hea pluusikinkija, sinu helde tegu päästab Tartu veel mõneks ajaks ühest nudistist. Aga lubati veel anda, kui uuesti minna.
Koju jõudes oli ikka veel tahtmine öelda asju, mis pool päeva kummitasid. Ei öelnud. Ilma oli ka hea.

Nüüdseks on seegi välja uuritud, et Pierre'i menüüs on viga ja eesti keeles on olemas sõna aperitiiv.