Otse põhisisu juurde

Jutustav osa

Vahelduseks lihtsalt. Sellest,mida ma eile tegin.
Enne kui ise õieti arugi sain, istusin Nordea panga kontoris ja lugesin ajalehte Majandaja, kus keegi Pärnu kooliõpetaja rääkis, kuidas talle vahel meeldib originaalplaate osta, sest neid on kohe hea käes hoida. Edasi sattusin Pierre'i, kus oli näha mõningaid ennenägematuid asju, jublakas, mille peale nuga ja kahvel laual toetatakse. Näha oli ka see, et ma olen aeglane sööja(miks mul seda kodus süües ei õnnestu tõestada?). Aga ilm oli ju ikkagi ilus. Ja kuidas ma ise tähele ei pannud, et ühika ukse eest otse vaadates võib tigutorni näha? Samas, kust teda näha ei või, varsti nagu Soinaste mast.
"Kodus ja võõrsil" oli päris hea osa. Paris tuli. Kena mees see Paris. Ja Nick tuli põgenemast koju ja Rhys sai haiglast välja. Milline rõõm! Õnneks mul on taskurätikupakid kohe voodi kõrval, pole kaugele vaja kätt sirutada.
Mis puutub kellegagi õhtul raeplatsil kohtumisse, siis see mulle meeldib.Kevaditi. Ja kui kaua polnud ma Lutsu teatrimajas käinud(mis nüüd küll Genialistide klubi nime kannab). Hoolimata nimevahetusest on sisu jäänud samaks. Neid kulunud seinu vaadates tuleb ikka rebaste pidu meelde, kus kohati röögiti, et Tallinn põleb, ja juukseid ning muid kehaosi raputati, ning sealsamas kõrval ka rahulikke paaristantse tantsiti. Või kui tantsima minnes oli kell 12 ja kui uuesti meelde tuli vaadata, juba 3. See aga on üks leelotus siin ainult, mis polnud üldse eilsesse päeva puutuv. Eile olid Genialistide Klubis päriselt Tõnis Mägi, Kärt Johanson ja InBoil. Ja olidki päriselt- Boilil kultuuriministeeriumi mõttekus(või mõttetus?) hingel ja Tõnis Mäel veejutud. Sellest kantuna võiks võtta esimeseks lauseks, et mina olen vesi, ja siis vaadata, mis edasi saab, aga praegu ei hakka. Lauludest parem. Laulud olid ka päriselt. Üks laul oli nii päriselt, et isegi ei uskunud. Muidugi on aeg-ajalt selline tunne, et mingi laul on nagu sinu elust maha kirjutatud, aga sellist asja kui seal, polnud ma varem kuulnud. Laul täpselt selliste sõnadega, nagu mulle on öeldud. Ja see polnud laul stiilis "ainõujulaavmii, aidõuntlaavjuu, itsnotjuuitsmii", polnudki üldse otseselt armastuslaul. Oli lihtsalt laul. Nägemisest.
Peale säärast kontserti tundus patt kõrvaklappidest mingi muu muusika käima panna ja kodu poole jalutada. Nii siis juhtuski päeva teine Pierre'i-külastus. Mis tolle koha WC-sse puutub, siis see on õige vahva. Seal on nimelt tool. Uhke tool. Padi toolil. Vaibad seinal.Äge.
Tegime kaasteejoojaga väikse doomino, kus õnnestus endid tupikusse(et mitte öelda peldikusse) mängida. Kabega oleks peaaegu samamoodi läinud, aga läks hoopis nii, et suutsin vastasmängijaga võrreldes palju paremas seisus olles lõpuks kaotada. Vähemalt sain tammist teada.
Tehes enne kella 11 õhtul saatusliku vea, rääkides Kaisale, et tegid täna kräsupead, on lootust, et ta sulle külla tuleb. Niisiis kolm erinevatest klubidest(on kool ja pole raha; pole kooli, on natuke raha; on kool ja ka natuke raha) isendit öises Karlovas oleks järgmine episood. Kes mõtleb, et ta on ainuke, kes põgeneda tahab, siis ei ole. Mõnel on lihtsalt grandioossemad põgenemisplaanid (Aasia nt).Heh. Kooki anti. Läks ka päeva viies tass teed ja väike murakanaps. Ja ma sain endale pluusi. Oo, hea pluusikinkija, sinu helde tegu päästab Tartu veel mõneks ajaks ühest nudistist. Aga lubati veel anda, kui uuesti minna.
Koju jõudes oli ikka veel tahtmine öelda asju, mis pool päeva kummitasid. Ei öelnud. Ilma oli ka hea.

Nüüdseks on seegi välja uuritud, et Pierre'i menüüs on viga ja eesti keeles on olemas sõna aperitiiv.

Kommentaarid

  1. Tiiu ja co on suht ainukesed inimesed Eestis, kes teavad, et seda sõna nii kirjutatakse.

    VastaKustuta
  2. Olgu selle aperitiiviga, aga mida tähendab "isutav"? (http://www.eki.ee/dict/qs2006/index.cgi?Q=aperitiiv&F=M&O=0&E=0) Seda sõna pole isegi nende oma ÕISis.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

"Eestlane loeb : raamatuaasta lugemisuuring 2025" (koost. Marju Lauristin)

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...

Geir Gulliksen "Övre port, nedre port"

Kolm korda olen hakanud midagi kirjutama, aga suht ruttu alla andnud. Kuidagi imelik tunne on. Polnud ju halb raamat ja ei saa öelda, et lugemine raskelt oleks läinud, aga kuidagi... asja suur idee vist on minu jaoks jätkuvalt natuke segane ja seetõttu on keeruline midagi öelda. Raamat räägib ühe perekonna kahest põlvkonnast 1950ndate-1970ndate Norras. Ei, isegi kolmest põlvkonnast tegelikult, ja ka hilisemal ajal kui 1970ndad. 2022. aastasse jõuab välja. On üks Gladys, kes saab ühe Gunnariga suhteliselt varases eas poja (Ivar). Peale seda saab veel kaks poega (Runar ja Steinar ehk Titti). Mingil hetkel läheb Gunnariga lahku ja hakkab elama koos Karliga. Karl on insener relvafirmas, mis on linna suurim tööandja. Suurem osa tegelasi, kes läbi käib, töötab (vähemalt mingil hetkel) seal. Raamatu pealkirja mainitakse ka just selle firma kontekstis. "Ülemine värav, alumine värav" - kes on piisavalt tähtis, et käia tööle ülemisest väravast, ja kes kuulub alumisest väravast käiva ha...