Otse põhisisu juurde

Umbluu

Otsides meeleheitlikult midagi, mida arvate end tahtvat leida, võib mitte märgata otse nina all olevat või veelgi halvemal juhul ära kaotada olemasoleva. Ehk on see olemasolev nii iseenesestmõistetav, et tema olemasolule enam suuremat tähelepanu ei pöörata. Halvemas variandis, muidugi, pole toda olemasolevat endale mitte kunagi teadvustatud. Ei, see pole tüüpiline jutt sellest, et märka ja hinda seda, mis sul olemas on, sest sa ei tea kui kauaks teda on, see on üks teine jutt. Ma veel ei tea milline. Sest tõtt-öelda ma ei otsusta enne kirjutama hakkamist ära, mis jutt nüüd tuleb. Võib-olla on see saatuslik viga, aga võib-olla hoopis püüd raamidest väljuda. Sest raame on nagunii liiga palju. Neid on isegi nii palju, et sõna “raamitus” võib mõista kahel moel: raami puudumine või, vastupidi, tema olemasolu, mis millegi raamistatuks muudab. Nüüd siiski tundub, et on aeg selle sõna ümber tiirutamine lõpetada. Mingi sõna liigne tarvitamine väikesel pindalal muudab ta veidraks, ebasobivaks, kunstlikuks. Ei tea kuivõrd hea või halb see on, et nii paljud sõnad on lihtsalt välja mõeldud. Aga teema läheb nüüd sinna, kuhu ma ei taha, et ta läheks. Tule tagasi või keera kuhugi paremale rajale.Raja valik on absoluutselt oluline osa teekonnast. Julgeks väita, et kõige olulisem, samas tahaks seda kohe eitada, sest siis tuleks raamistatuse teema juurde tagasi tulla. Seega – kui minna siis minna, kas keerata vasakule või paremale, ei oma kokkuvõttes suuremat tähtsust, kuidas muidu saaksid kõik teed Rooma viia. Ja maakera on lõppeks kah ümmargune. Kuigi mu meelest oleks palju stiilsem, kui Maa ennast kasvõi vahetevahel ruudukujulisena näitaks. Seda muidugi ainult juhul, kui ta end tõesti n ä i t a k s, niimoodi, et iga inimene, kes tahab, vaadata saaks. See aga on ise Maal lösutades ilmselt võimatu, seega kaldub ka maakera kandilisuse teema natuke mõttetusse.Ja mõttetus o n olemas. Kunagi ammu üritas keegi väita, et ei ole. Et pole olemas sellist hetke, kus inimene mitte midagi ei mõtle. Siis ma uskusin, sest mul polnud vastupidist kogemust. Või tundus rääkija jutt toona liiga loogiline. Enam ma ei usu. Mõttetus on olemas ja mul on sellepärast hea meel, sest mõttel peab ju ometi olema vastand, nagu päikesel on kuu ja päeval öö. Tasakaal. See vist ongi kõik.

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...