Otsides meeleheitlikult midagi, mida arvate end tahtvat leida, võib mitte märgata otse nina all olevat või veelgi halvemal juhul ära kaotada olemasoleva. Ehk on see olemasolev nii iseenesestmõistetav, et tema olemasolule enam suuremat tähelepanu ei pöörata. Halvemas variandis, muidugi, pole toda olemasolevat endale mitte kunagi teadvustatud. Ei, see pole tüüpiline jutt sellest, et märka ja hinda seda, mis sul olemas on, sest sa ei tea kui kauaks teda on, see on üks teine jutt. Ma veel ei tea milline. Sest tõtt-öelda ma ei otsusta enne kirjutama hakkamist ära, mis jutt nüüd tuleb. Võib-olla on see saatuslik viga, aga võib-olla hoopis püüd raamidest väljuda. Sest raame on nagunii liiga palju. Neid on isegi nii palju, et sõna “raamitus” võib mõista kahel moel: raami puudumine või, vastupidi, tema olemasolu, mis millegi raamistatuks muudab. Nüüd siiski tundub, et on aeg selle sõna ümber tiirutamine lõpetada. Mingi sõna liigne tarvitamine väikesel pindalal muudab ta veidraks, ebasobivaks, kunstlikuks. Ei tea kuivõrd hea või halb see on, et nii paljud sõnad on lihtsalt välja mõeldud. Aga teema läheb nüüd sinna, kuhu ma ei taha, et ta läheks. Tule tagasi või keera kuhugi paremale rajale.Raja valik on absoluutselt oluline osa teekonnast. Julgeks väita, et kõige olulisem, samas tahaks seda kohe eitada, sest siis tuleks raamistatuse teema juurde tagasi tulla. Seega – kui minna siis minna, kas keerata vasakule või paremale, ei oma kokkuvõttes suuremat tähtsust, kuidas muidu saaksid kõik teed Rooma viia. Ja maakera on lõppeks kah ümmargune. Kuigi mu meelest oleks palju stiilsem, kui Maa ennast kasvõi vahetevahel ruudukujulisena näitaks. Seda muidugi ainult juhul, kui ta end tõesti n ä i t a k s, niimoodi, et iga inimene, kes tahab, vaadata saaks. See aga on ise Maal lösutades ilmselt võimatu, seega kaldub ka maakera kandilisuse teema natuke mõttetusse.Ja mõttetus o n olemas. Kunagi ammu üritas keegi väita, et ei ole. Et pole olemas sellist hetke, kus inimene mitte midagi ei mõtle. Siis ma uskusin, sest mul polnud vastupidist kogemust. Või tundus rääkija jutt toona liiga loogiline. Enam ma ei usu. Mõttetus on olemas ja mul on sellepärast hea meel, sest mõttel peab ju ometi olema vastand, nagu päikesel on kuu ja päeval öö. Tasakaal. See vist ongi kõik.
Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.
Kommentaarid
Postita kommentaar