Midagi pole öelda. Kahju. Tahaks küll muidu. Kuna olen viimased päevad põhiliselt voodis vedelenud ja telekat passinud, olen seebikatega üsna hästi kurssi saanud. Vaprad ja ilusad ajab sellegipoolest südame pahaks.Tänase osa lõpus ronis Ridge veel Brooke'ile voodisse ka. Nagu mingi pervert, sest Brooke magas. Kõvem armastus neil küll ikka. A noh, õnneks on reklaamid saadete vahel ja siis tuleb vahva Keskerakonna laul. Mina nii ootan seda alati, sest see on nii lõbus, mõni laulab natuke entusiastlikuma näoga, mõnel paistab natuke igavam olevat. Tähendab kokkuvõttes on praegu parim aeg haige olemiseks, sest televisiooni pakub tõelist meelelahutust.
Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Kommentaarid
Postita kommentaar