Midagi pole öelda. Kahju. Tahaks küll muidu. Kuna olen viimased päevad põhiliselt voodis vedelenud ja telekat passinud, olen seebikatega üsna hästi kurssi saanud. Vaprad ja ilusad ajab sellegipoolest südame pahaks.Tänase osa lõpus ronis Ridge veel Brooke'ile voodisse ka. Nagu mingi pervert, sest Brooke magas. Kõvem armastus neil küll ikka. A noh, õnneks on reklaamid saadete vahel ja siis tuleb vahva Keskerakonna laul. Mina nii ootan seda alati, sest see on nii lõbus, mõni laulab natuke entusiastlikuma näoga, mõnel paistab natuke igavam olevat. Tähendab kokkuvõttes on praegu parim aeg haige olemiseks, sest televisiooni pakub tõelist meelelahutust.
Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...
Kommentaarid
Postita kommentaar