Olemasoleva muusika hulk tekitab vahel õudu. Asju, mida ma kuulata tahaksin, on korraga nii palju, et kokkuvõttes ei jõua millelegi keskenduda(hea, et shuffle play vähemalt olemas on). Kuhu need ajad jäid, kui ma ennast mingist bändist segi kuulasin? Rumala Noorkuu laulud on siiani peas, sest ketrasid hommikust õhtuni...njah, no siis oli vanus ka selline, aga ma pole kuigi kindel, et toonast selle muusika hullustust ainult vanuse kaela kirjutada saab. Aga kui ka saab, siis tahaks veel. Kuidas saaks niimoodi, et on hästi palju erinevat head muusikat ja kõigi suhtes suurem vaimustus? Sest leige on kõige halvem temperatuur.
Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Kommentaarid
Postita kommentaar