Olemasoleva muusika hulk tekitab vahel õudu. Asju, mida ma kuulata tahaksin, on korraga nii palju, et kokkuvõttes ei jõua millelegi keskenduda(hea, et shuffle play vähemalt olemas on). Kuhu need ajad jäid, kui ma ennast mingist bändist segi kuulasin? Rumala Noorkuu laulud on siiani peas, sest ketrasid hommikust õhtuni...njah, no siis oli vanus ka selline, aga ma pole kuigi kindel, et toonast selle muusika hullustust ainult vanuse kaela kirjutada saab. Aga kui ka saab, siis tahaks veel. Kuidas saaks niimoodi, et on hästi palju erinevat head muusikat ja kõigi suhtes suurem vaimustus? Sest leige on kõige halvem temperatuur.
Aasta on 1951. Peategelased Ginevra Bishop ja Sidney Braithwaite on Oxfordis üliõpilased. Ühel päeval sureb Ginevrale tuttav raamatukoguhoidja. Seepeale ilmub välja üks briti salateenistuse mees, kes arvab, et Ginevra ja II maailmasõja ajal spioonitööd teinud Sidney võiksid tema surma uurida, sest see raamatukoguhoidja polnud tegelikult lihtsalt raamatukoguhoidja. Hakkasin raamatut peamiselt tegevuskoha pärast lugema, tundus tol hetkel tõmbav. Ehk kuulus ülikool seostus sügisega või midagi. Avastseen oligi kohe Bodleiani raamatukogus, aga üldiselt sellest, kuidas Gin ja Sidney õppimisega tegelesid, palju ei räägitud. See-eest tuli (eriti alguses) ette mitmeid sõnu, mille tähendust pidi otsima minema. Tihti oli tegemist mingi briti ülikooliterminoloogiaga. Näiteks polnud mul põhjust varem teada, et sõna don tähistab üldiselt akadeemilise personali liiget. Ja akadeemilise personali liikmeid oli tegelaste hulgas mitmeid, üliõpilasi ka. Kedagi teist nagu eriti polnudki. Üldiselt oli n...
Kommentaarid
Postita kommentaar