Olemasoleva muusika hulk tekitab vahel õudu. Asju, mida ma kuulata tahaksin, on korraga nii palju, et kokkuvõttes ei jõua millelegi keskenduda(hea, et shuffle play vähemalt olemas on). Kuhu need ajad jäid, kui ma ennast mingist bändist segi kuulasin? Rumala Noorkuu laulud on siiani peas, sest ketrasid hommikust õhtuni...njah, no siis oli vanus ka selline, aga ma pole kuigi kindel, et toonast selle muusika hullustust ainult vanuse kaela kirjutada saab. Aga kui ka saab, siis tahaks veel. Kuidas saaks niimoodi, et on hästi palju erinevat head muusikat ja kõigi suhtes suurem vaimustus? Sest leige on kõige halvem temperatuur.
"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti. Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis. Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...
Kommentaarid
Postita kommentaar