Olemasoleva muusika hulk tekitab vahel õudu. Asju, mida ma kuulata tahaksin, on korraga nii palju, et kokkuvõttes ei jõua millelegi keskenduda(hea, et shuffle play vähemalt olemas on). Kuhu need ajad jäid, kui ma ennast mingist bändist segi kuulasin? Rumala Noorkuu laulud on siiani peas, sest ketrasid hommikust õhtuni...njah, no siis oli vanus ka selline, aga ma pole kuigi kindel, et toonast selle muusika hullustust ainult vanuse kaela kirjutada saab. Aga kui ka saab, siis tahaks veel. Kuidas saaks niimoodi, et on hästi palju erinevat head muusikat ja kõigi suhtes suurem vaimustus? Sest leige on kõige halvem temperatuur.
On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Kommentaarid
Postita kommentaar