Otse põhisisu juurde

Päeva laul

Tänagi öösel, kui muusika mängib
ja tulede säras on aed,
lähenen koos teistega. Lahkudes kodust
tundub, on viimane aeg .
Klaasid on pilgeni. Süüdatud sigarid,
astudes autodest maha.
Tulime siia, selleks et elada,
selleks et armastada.
Tänagi öösel, kui muusika mängib
ja tulesäras on aed,
maha jääb linn ja vaakumis tänavad,
osadeks jaotatud aeg.
Klaasid on pilgeni, süüdatud sigarid
Astudes autodest maha
tulime siia, selleks, et elada,
selleks et armastada.
Tänagi öösel, kui muusika mängib,
tänagi öösel me oleme siin.
Suveöö taevas me kohal on säramas
kustunud päikesekiir
Lubades kõike, mida saab soovida:
muusikat, valgust ja raha,
igavest elu lõppevas öös,
selleks et armastada.

Vennaskond "Igavest elu lõppevas öös"

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Margit Fjellman "Louise Mountbatten, Queen of Sweden"

Louise Mountbatten elas aastail 1889-1965. Nagu ikka kuninglikes perekondades, oli ta paljudega sugulane. Liine saaks joonistada igasuguseid, aga toon siin mõned näited: Kuninganna Victoria (see kuulus) oli tema emapoolne vanavanaema Venemaa tsarinna Aleksandra (see viimane) oli tema ema õde Prints Philip (Elizabeth II abikaasa) oli tema õepoeg Nagu raamatu pealkiri ütleb, oli Louise Mountbatten Rootsi kuninganna (1950-1965). Tema abikaasa oli kuningas Gustav VI Adolf, eelmine Rootsi kuningas ja praeguse kuninga vanaisa. Louise polnud praeguse Rootsi kuninga vanaema, vanaema oli Gustav VI Adolfi 1. abikaasa Margaret. Ja see Margaret oli Louise'i vanaonu tütar.  Kunagi kirjutasin siin blogis nii   Margareti   kui   Louise'i   kohta väiksed tutvustused.  Täitsa üllatas, et säärane raamat üldse raamatukogus olemas oli. Tundus, et võiks siis lugeda küll.  Tegemist on tõlkega rootsi keelest, autoriks Rootsi ajakirjanik. Ingliskeelses väljaandes on märge, et...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Armin Kõomägi "Taevas"

Ammu olin mõelnud lugeda midagi Armin Kõomägilt, aga natuke pelutas kusagilt kõrvu jäänud teadmine, et tema kirjutised võivad olla mõnevõrra veidrad ja segased. Ei saa öelda, et "Taevas" seda arvamust kinnitanud oleks, aga päris ümber ka ei lükanud. See, mis toimus "Taevas", oli ju põhimõtteliselt imelik küll.  Üks mees, kelle nimi oli Artur Sepp, aga suurema osa ajast hoopis Arthur Smith, kes tegelikult üldse ei mäletanudki, kes ta selline on, lendas mööda maailma ringi. Otseses mõttes. Suur osa tegevust oli kusagil lennukites ehk taevas.  Tegevusaeg oli kusagil (lähi)tulevikus, et näidata, mis maailmast saanud on. Žanr on düstoopia mitte utoopia, nii et see, mis saanud on, pole tore. Järjest antakse litakaid inimkonnale selle eest, kuidas nad on käitunud, mida teinud ja milliseks maailma sellega muutnud. Täitsa sõgedaid asju oli, aga millegipärast minuga eriti resoneerus sõnapaar sünteetiline bioloogia . Mõtlesin et mida hekki, see kõlab nagu kuiv vihm või kuum ta...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...
1 kommentaar
Loe edasi »