Otse põhisisu juurde

Tartus on kevad

Alles täna saingi sellest aru.Päike ei paista, ei ole kohutavalt soe, süda on kergelt paha, aga ikkagi on hea, sest on kevad.Kui ma suudaks meenutada kõiki neid mõtteid, mida mõelnud olen tänase ja 12.aprilli vahel( ehk siis viimane sissekanne siia), siis oleks ilmselt nii mul endal kui ka kõigil teistel väga huvitav. Sest taaskord on mul selline tunne, et selle vähem kui nädalapikkuse ajaga olen ma nii palju kasvanud.Võiks seda ehk hoopis vabanemiseks pidada?Ma usun, et poleks väga valesti öeldud. Niisiis, olen ma nüüd kevadiselt vaba? Hmm, mitte päris, aga peaaegu. MSNis on 9 inimest kohal, 1 neist on online, 1 on busy ja ülejäänud 7 away.Lihtsalt tegin sellise ääremärkuse siia.Tegelikult oleks niiiiniiii palju öelda, aga mul on suuri raskusi, et kogu see jutt Truffe kirjanurgale omasesse ümbernurga-stiili panna, sest avameelitsema ma siin ei hakka ju.Veel.Ehk kunagi hakkan.Aga vähemasti praegu tundub, et minu avameelitsemine, seal kus ma seda teen ja kellega ma seda teen,on täiesti omal kohal ja ei peakski justkui midagi muutma.Camus "Võõras" oli vist selline koht, kus peategelane ütles, et kui inimene satuks vangi olles elanud maailmas kasvõi vaid ühe päeva, poleks sellest midagi, sest tal oleks juba piisavalt mõtteid ja mälestusi, millega vangis olles oma aega täita. Ma olen juba natuke rohkem kui üks päev siin olnud ja suhelnud ühtede ja teiste inimestega ühe päeva või rohkem, ja teate, ongi nii, et Camus'l on jumalast õigus.Kuidas on võimalik ühest situatsioonist/ inimesest/kohast vms NII PALJU mäletada, et iga kord kui midagi kasvõi ligilähedaselt sarnast nägema-kuulma juhtud, tuleb see esmane tunne jälle meelde?Selle peale mõeldes on mul lausa väga hea meel, et ma SIIN juba rohkem kui ühe päeva olen olnud.Inimene olla on uskumatult kirgastav!Njah, hüppas nüüd optimist kusagilt välja....

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...