Alles täna saingi sellest aru.Päike ei paista, ei ole kohutavalt soe, süda on kergelt paha, aga ikkagi on hea, sest on kevad.Kui ma suudaks meenutada kõiki neid mõtteid, mida mõelnud olen tänase ja 12.aprilli vahel( ehk siis viimane sissekanne siia), siis oleks ilmselt nii mul endal kui ka kõigil teistel väga huvitav. Sest taaskord on mul selline tunne, et selle vähem kui nädalapikkuse ajaga olen ma nii palju kasvanud.Võiks seda ehk hoopis vabanemiseks pidada?Ma usun, et poleks väga valesti öeldud. Niisiis, olen ma nüüd kevadiselt vaba? Hmm, mitte päris, aga peaaegu. MSNis on 9 inimest kohal, 1 neist on online, 1 on busy ja ülejäänud 7 away.Lihtsalt tegin sellise ääremärkuse siia.Tegelikult oleks niiiiniiii palju öelda, aga mul on suuri raskusi, et kogu see jutt Truffe kirjanurgale omasesse ümbernurga-stiili panna, sest avameelitsema ma siin ei hakka ju.Veel.Ehk kunagi hakkan.Aga vähemasti praegu tundub, et minu avameelitsemine, seal kus ma seda teen ja kellega ma seda teen,on täiesti omal kohal ja ei peakski justkui midagi muutma.Camus "Võõras" oli vist selline koht, kus peategelane ütles, et kui inimene satuks vangi olles elanud maailmas kasvõi vaid ühe päeva, poleks sellest midagi, sest tal oleks juba piisavalt mõtteid ja mälestusi, millega vangis olles oma aega täita. Ma olen juba natuke rohkem kui üks päev siin olnud ja suhelnud ühtede ja teiste inimestega ühe päeva või rohkem, ja teate, ongi nii, et Camus'l on jumalast õigus.Kuidas on võimalik ühest situatsioonist/ inimesest/kohast vms NII PALJU mäletada, et iga kord kui midagi kasvõi ligilähedaselt sarnast nägema-kuulma juhtud, tuleb see esmane tunne jälle meelde?Selle peale mõeldes on mul lausa väga hea meel, et ma SIIN juba rohkem kui ühe päeva olen olnud.Inimene olla on uskumatult kirgastav!Njah, hüppas nüüd optimist kusagilt välja....
Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...
Kommentaarid
Postita kommentaar