Päike läks jälle ära, kurja küll! Aga prillid sain kätte:) Ja olen juba kuulnud nii-ja naasuguseid kommentaare.Aega olen ka raisanud.Ja raha ka.Pagana Mailit, ahvatles mind raha võitma, aga ma ,näet, ei võitnudki.Vähemalt oli naljakas:DTäna hakkame kooris vist Ehalat laulma jälle.Wiiiiii!!!!! Ja siis tuleb suvi ja siis on üks asi, millest praegu veel kõva häälega ei räägita.Päris kõva häälega võib aga sellest rääkida, et täna on 5.aprill ja eile taaskord üks neid päevi, kui ma tšillisin:P Tähtveres.Ilmatari tänava olemasolust sain teada ja veel muudest põnevatest asjadest.Ja käisime Mariga natuke teiste inimeste külmkappide kallal.Ok, tegelt küll ainult ühe kallal:DTäna hommikul oli üsna omapärane õnnetunne millegipärast...Ja mis kõige olulisem.Mulle meeldivad huvitavad inimesed.Ehk siis sellised, kelle kohta ma peale mõningast tutvust endiselt aru ei saa, mis pagana tegelane see niisugune õige on.Avastamisrõõmu peab ikka jätkuma natuke;)
Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...
Kommentaarid
Postita kommentaar