No kole kohe.Ma olen millegipärast nii jubevägaõnnelik täna. Kevade pärast vist ikka, kuidas siis muidu.Ma luban, et isegi see, et ladina keeles mõned tüübid mulle närvidele käivad, ei riku mu tuju täna kuidagi.Üle ei mõtle nagu Kukk ehk arvab, mõtlen üldse üsna vähe ja sisustan oma aega selliste tegevustega nagu ristsõnade lahendamine või piparmündijäätise söömine. Laulda tahaks, ilusaid ja lihtsaid laule.Täna saab:) Ja pühapäeval ja esmaspäeval ja kolmapäeval....Ja mis veel eile juhtus? Ma sain C!!!!! Millal ma viimati nii hea hinde sain, annab ikka meenutada küll. Tegelikult oli sellest hindest rõõmustavam ehk isegi see, kuidas Laura mööda Lossi ringi kargas ja karjus...Tahaks ka.Karjuda osata ma mõtlen. Rõõmust.Uskumatu, täiesti talumatuks vist juba muutub.Tunne on selline, et olen äärest ääreni rõõmu täis.Aga ma tean, et ma pole päris täis, veel mahub.Öösel nägin Jorni unes.Ja mingit võõrast tsikki.Me tegime koos väga imelikke asju:S
Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Kommentaarid
Postita kommentaar