No kole kohe.Ma olen millegipärast nii jubevägaõnnelik täna. Kevade pärast vist ikka, kuidas siis muidu.Ma luban, et isegi see, et ladina keeles mõned tüübid mulle närvidele käivad, ei riku mu tuju täna kuidagi.Üle ei mõtle nagu Kukk ehk arvab, mõtlen üldse üsna vähe ja sisustan oma aega selliste tegevustega nagu ristsõnade lahendamine või piparmündijäätise söömine. Laulda tahaks, ilusaid ja lihtsaid laule.Täna saab:) Ja pühapäeval ja esmaspäeval ja kolmapäeval....Ja mis veel eile juhtus? Ma sain C!!!!! Millal ma viimati nii hea hinde sain, annab ikka meenutada küll. Tegelikult oli sellest hindest rõõmustavam ehk isegi see, kuidas Laura mööda Lossi ringi kargas ja karjus...Tahaks ka.Karjuda osata ma mõtlen. Rõõmust.Uskumatu, täiesti talumatuks vist juba muutub.Tunne on selline, et olen äärest ääreni rõõmu täis.Aga ma tean, et ma pole päris täis, veel mahub.Öösel nägin Jorni unes.Ja mingit võõrast tsikki.Me tegime koos väga imelikke asju:S
Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...
Kommentaarid
Postita kommentaar