Otse põhisisu juurde

Eile oli jüripäevale järgnev päev...

....mis loodetavasti kujunes hoopis mihklipäevaks.
Kui ma kell 12 üles olin ärganud ja kohvi joonud(!) ja Annelinnast Vanemuisesse jalutanud ja Mariga kohtunud ja temaga jäätist ja pelmeene söönud(oleks ehk pidanud neid kuidagi segama omavahel, oleks midagi põnevat saanud:P) ja kolmveerand tundi Kooblit kuulanud ja koori läinud ja kuulanud kui pahad me ikka oleme, ja sealt Lauraga ära tulnud ja Mariga jälle kokku saanud, vot SIIS algasid tudengipäevad päris tõeliselt pihta. Jänese-proua pidas ühe oma järjekordsetest imalavõitu kohutavatest kõnedest(kui ta presidendiks peaks saama, siis mina küll vabariigiaastapäeva kõnet kuulata ei suuda...:) ja siis ja siis...Tõnis Mägi tasuta kontserti ülikooli ajaloomuuseumis tahtsid väga paljud kuulata, aga majad siiani veel teatavasti kummist ei ole...Aga paistab, et inimesed on üsna venivad olendid, sest mingil muul moel ei oska ma seletada, kuidas ma kogu selle väänamise ja surumise ja muljumise peale terveks jäin.Või kas ikka jäin? Pärast oli küll selline tunne, et kops võib olla sõna otseses mõttes üle maksa läinud ja muud siseelundid ka paigast ära. Aga muus osas ma ei kurda, sest olin suurema osa ajast mingi kena noormehe vastu litsutud;)
Tõnisega ühildusin eile täitsa hästi ja suurem osa ajast oli hea vaade inimeste jalgadele ja mõtlesin, et tahaks mees olla- neil on ikka nii vahvad kingad!:)
Vastu ööd tuli tahtmine midagi lolli teha.Läksin ühest oma tiiva toast suhkrut laenama( endal oli teda kapis ka muidugi;), tahtsin lihtsalt teada, mis loom seal toas elab. No ei läinud õnneks jälle, polnud kuigi veetlev loom.Aga suhkrut sain:D
Haah, arvutiklassi poisil on särgi peal ruubikukuubik, mitte et see minu põlvkonda puutuks või midagi...
Täna hommikul peale mõningast und, mida olid umbes veerand seitsme ajal seganud aktivistid, kes alla hommikuvõimlemist tegema kutsusid, läksime tasuta suppi sööma. Rohkem veel kui suppi, saime voldikuid tervislikest eluviisidest.Ei tea kas peaks punastama või mis,aga panin need ilma lugemata riiulile:$ Aga Laurat pilidstas mingi fotograaf, äkki ta saab nüüd kuulsaks ja jätab ajaloo kus see ja teine ja hakkab lennukat modellikarjääri tegema? Täna Pariis, homme Milano ja tuleval nädalal New York? Poleks paha...Aga esialgu siiski ainult Nõukogude Liit :)

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...