Otse põhisisu juurde

Eile oli jüripäevale järgnev päev...

....mis loodetavasti kujunes hoopis mihklipäevaks.
Kui ma kell 12 üles olin ärganud ja kohvi joonud(!) ja Annelinnast Vanemuisesse jalutanud ja Mariga kohtunud ja temaga jäätist ja pelmeene söönud(oleks ehk pidanud neid kuidagi segama omavahel, oleks midagi põnevat saanud:P) ja kolmveerand tundi Kooblit kuulanud ja koori läinud ja kuulanud kui pahad me ikka oleme, ja sealt Lauraga ära tulnud ja Mariga jälle kokku saanud, vot SIIS algasid tudengipäevad päris tõeliselt pihta. Jänese-proua pidas ühe oma järjekordsetest imalavõitu kohutavatest kõnedest(kui ta presidendiks peaks saama, siis mina küll vabariigiaastapäeva kõnet kuulata ei suuda...:) ja siis ja siis...Tõnis Mägi tasuta kontserti ülikooli ajaloomuuseumis tahtsid väga paljud kuulata, aga majad siiani veel teatavasti kummist ei ole...Aga paistab, et inimesed on üsna venivad olendid, sest mingil muul moel ei oska ma seletada, kuidas ma kogu selle väänamise ja surumise ja muljumise peale terveks jäin.Või kas ikka jäin? Pärast oli küll selline tunne, et kops võib olla sõna otseses mõttes üle maksa läinud ja muud siseelundid ka paigast ära. Aga muus osas ma ei kurda, sest olin suurema osa ajast mingi kena noormehe vastu litsutud;)
Tõnisega ühildusin eile täitsa hästi ja suurem osa ajast oli hea vaade inimeste jalgadele ja mõtlesin, et tahaks mees olla- neil on ikka nii vahvad kingad!:)
Vastu ööd tuli tahtmine midagi lolli teha.Läksin ühest oma tiiva toast suhkrut laenama( endal oli teda kapis ka muidugi;), tahtsin lihtsalt teada, mis loom seal toas elab. No ei läinud õnneks jälle, polnud kuigi veetlev loom.Aga suhkrut sain:D
Haah, arvutiklassi poisil on särgi peal ruubikukuubik, mitte et see minu põlvkonda puutuks või midagi...
Täna hommikul peale mõningast und, mida olid umbes veerand seitsme ajal seganud aktivistid, kes alla hommikuvõimlemist tegema kutsusid, läksime tasuta suppi sööma. Rohkem veel kui suppi, saime voldikuid tervislikest eluviisidest.Ei tea kas peaks punastama või mis,aga panin need ilma lugemata riiulile:$ Aga Laurat pilidstas mingi fotograaf, äkki ta saab nüüd kuulsaks ja jätab ajaloo kus see ja teine ja hakkab lennukat modellikarjääri tegema? Täna Pariis, homme Milano ja tuleval nädalal New York? Poleks paha...Aga esialgu siiski ainult Nõukogude Liit :)

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...