Otse põhisisu juurde

Joonas Sildre "Kahe heli vahel"

 



Teine kuu raamat ja veel üks Joonas Sildre graafiline romaan Eesti kultuuritegelasest. (Ilmunud tegelikult enne "Värvilist Mäge".) Raamat jälgib Arvo Pärdi elu varasest lapsepõlvest kuni sunnitud Eestist lahkumiseni 1980. aastal, samuti on teemaks tema loomingulised otsingud. 

Kui ei teadnud, kes on Aliina (või Alina), siis siit saab teada. Saab teada, miks väikese Pärdi monument on just Rakvere turuplatsil ja miks ta seal just jalgrattaga on. Teemaks tuleb, mis kahe heli vahel on (või mis seal võib olla).

Mulle hirmsasti meeldis! 

See oli kõik kokku nii ilus lihtsalt. (Raamat valiti ka 2018. aasta kauneimate raamatute hulka.) Hea näide kinnitamaks, et raamat on kunstiteos (ja mitte ainult sõnakunsti mõttes). 

Võib-olla need on 3 esimest lauset 1 asemel, aga kuna koolis õppisin, et öeldiseta lause pole lause, siis kirjutasin esimese öeldisega lauseni. 

Meeldis, kuidas Pärdi tegelane oli joonistatud, kogu hall/pruun värvivalik, ringide kasutamine. Muusika pildis kujutamine oli lahedalt tehtud, muusikahariduseta inimesele enamasti arusaadavalt. Ei saa öelda, et ma Pärdi muusikaga üleliia kursis oleks, enamasti tunnen, et see käib mul üle pea, aga isegi sel juhul oli huvitav, kuidas tema muusika ideed ja vormi oli kirjeldatud ja visualiseeritud.

Joonas Sildre sõnaseadmise stiil sobib ka mulle hästi, vähemalt kahe raamatu põhjal tundub nii. Mingi humoorikus on (või mina lihtsalt loen seda lausetest välja?), teravmeelsus. Tundub, et on ilusti ületatud see raskus, mis võib tekkida, kui palju on öelda, aga sõnade arv piiratud.

Oli ka siin sügavmõttelisi lauseid nagu "Värvilises Mäes". Siinsed olid rohkem minu stiil, panid kohati (luuleraamatutele sarnaselt) imestama, et keegi nii hästi midagi sõnades seletada ja väljendada oskab, ja olid ka väga vahvalt joonistustega kokku viidud.

Vaat, see on umbes nii, nagu oleks antud mingi arv, näiteks üks. Tema väärtus on küll ÜKS, kuid inimestele on ta antud sellise keerulise paljutehtelise murdarvu kujul... mille õige lahenduse poole tuleb jõuda meil endal, oma eluga. Ja see on muidugi lõputult pikk tee. Aga ikkagi, kogu tarkus seisneb ainult taandamises ja üleliigse äraviskamises.  
See mõttekäik on tegelikult veel märksa pikem ja jõuab lõpuks kunsti juurde välja. (Pakun, et see on Pärdi enda tsitaat?)

Ka siin oli raamatu lõpus tegelaste galerii, kus figureeris mõnigi tuntud nägu. 

Ma ei tea, kas see päris esimene algupärane eesti graafiline romaan on, aga üks esimesi ilmselt? Pani kohe lati päris kõrgele. 



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Anthony Horowitz "Minu harakamõrvad"

  Anthony Horowitzi tean ju juba mõnda aega. Mitu korda olen telekas sattunud selle saate peale, kus temaga vestlus oli (festivalil HeadRead ilmselt?). Ja siis need briti krimisarjad, mida ta kirjutab. Mitte et ma neid vaadanud oleks. "Midsomeri mõrvade" osas on minu kontol jätkuvalt 1 otsast lõpuni vaadatud episood + ehk mõniteist natuke vaadatut.  "Minu harakamõrvad" räägib loo keeletoimetaja Sue Ryelandist, kes hakkab toimetama/lugema menuka krimiraamatute seeria järjekordset osa ja leiab ühel hetkel, et loetaval on täitsa seos tema enda eluga.  Niisiis siin on raamat raamatus - on nii Sue päriselu kui raamat, mida ta loeb. Reeglina mulle eriti raamat raamatus ei istu, aga siin oli täitsa okei, sest suurema osa loetavast raamatust luges Sue korraga läbi. Polnud pärismaailmaga vaheldumisi jutustamist. See raamat, mida Sue luges, oli niuke täitsa klassikaline briti mõrvalugu, Horowitzil ilmselt meelega sellisena kirjutatud.  See, kas Sue on tegelikult peategelane, ...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...