Otse põhisisu juurde

Joonas Sildre "Kahe heli vahel"

 



Teine kuu raamat ja veel üks Joonas Sildre graafiline romaan Eesti kultuuritegelasest. (Ilmunud tegelikult enne "Värvilist Mäge".) Raamat jälgib Arvo Pärdi elu varasest lapsepõlvest kuni sunnitud Eestist lahkumiseni 1980. aastal, samuti on teemaks tema loomingulised otsingud. 

Kui ei teadnud, kes on Aliina (või Alina), siis siit saab teada. Saab teada, miks väikese Pärdi monument on just Rakvere turuplatsil ja miks ta seal just jalgrattaga on. Teemaks tuleb, mis kahe heli vahel on (või mis seal võib olla).

Mulle hirmsasti meeldis! 

See oli kõik kokku nii ilus lihtsalt. (Raamat valiti ka 2018. aasta kauneimate raamatute hulka.) Hea näide kinnitamaks, et raamat on kunstiteos (ja mitte ainult sõnakunsti mõttes). 

Võib-olla need on 3 esimest lauset 1 asemel, aga kuna koolis õppisin, et öeldiseta lause pole lause, siis kirjutasin esimese öeldisega lauseni. 

Meeldis, kuidas Pärdi tegelane oli joonistatud, kogu hall/pruun värvivalik, ringide kasutamine. Muusika pildis kujutamine oli lahedalt tehtud, muusikahariduseta inimesele enamasti arusaadavalt. Ei saa öelda, et ma Pärdi muusikaga üleliia kursis oleks, enamasti tunnen, et see käib mul üle pea, aga isegi sel juhul oli huvitav, kuidas tema muusika ideed ja vormi oli kirjeldatud ja visualiseeritud.

Joonas Sildre sõnaseadmise stiil sobib ka mulle hästi, vähemalt kahe raamatu põhjal tundub nii. Mingi humoorikus on (või mina lihtsalt loen seda lausetest välja?), teravmeelsus. Tundub, et on ilusti ületatud see raskus, mis võib tekkida, kui palju on öelda, aga sõnade arv piiratud.

Oli ka siin sügavmõttelisi lauseid nagu "Värvilises Mäes". Siinsed olid rohkem minu stiil, panid kohati (luuleraamatutele sarnaselt) imestama, et keegi nii hästi midagi sõnades seletada ja väljendada oskab, ja olid ka väga vahvalt joonistustega kokku viidud.

Vaat, see on umbes nii, nagu oleks antud mingi arv, näiteks üks. Tema väärtus on küll ÜKS, kuid inimestele on ta antud sellise keerulise paljutehtelise murdarvu kujul... mille õige lahenduse poole tuleb jõuda meil endal, oma eluga. Ja see on muidugi lõputult pikk tee. Aga ikkagi, kogu tarkus seisneb ainult taandamises ja üleliigse äraviskamises.  
See mõttekäik on tegelikult veel märksa pikem ja jõuab lõpuks kunsti juurde välja. (Pakun, et see on Pärdi enda tsitaat?)

Ka siin oli raamatu lõpus tegelaste galerii, kus figureeris mõnigi tuntud nägu. 

Ma ei tea, kas see päris esimene algupärane eesti graafiline romaan on, aga üks esimesi ilmselt? Pani kohe lati päris kõrgele. 



Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...