Otse põhisisu juurde

Joonas Sildre "Kahe heli vahel"

 



Teine kuu raamat ja veel üks Joonas Sildre graafiline romaan Eesti kultuuritegelasest. (Ilmunud tegelikult enne "Värvilist Mäge".) Raamat jälgib Arvo Pärdi elu varasest lapsepõlvest kuni sunnitud Eestist lahkumiseni 1980. aastal, samuti on teemaks tema loomingulised otsingud. 

Kui ei teadnud, kes on Aliina (või Alina), siis siit saab teada. Saab teada, miks väikese Pärdi monument on just Rakvere turuplatsil ja miks ta seal just jalgrattaga on. Teemaks tuleb, mis kahe heli vahel on (või mis seal võib olla).

Mulle hirmsasti meeldis! 

See oli kõik kokku nii ilus lihtsalt. (Raamat valiti ka 2018. aasta kauneimate raamatute hulka.) Hea näide kinnitamaks, et raamat on kunstiteos (ja mitte ainult sõnakunsti mõttes). 

Võib-olla need on 3 esimest lauset 1 asemel, aga kuna koolis õppisin, et öeldiseta lause pole lause, siis kirjutasin esimese öeldisega lauseni. 

Meeldis, kuidas Pärdi tegelane oli joonistatud, kogu hall/pruun värvivalik, ringide kasutamine. Muusika pildis kujutamine oli lahedalt tehtud, muusikahariduseta inimesele enamasti arusaadavalt. Ei saa öelda, et ma Pärdi muusikaga üleliia kursis oleks, enamasti tunnen, et see käib mul üle pea, aga isegi sel juhul oli huvitav, kuidas tema muusika ideed ja vormi oli kirjeldatud ja visualiseeritud.

Joonas Sildre sõnaseadmise stiil sobib ka mulle hästi, vähemalt kahe raamatu põhjal tundub nii. Mingi humoorikus on (või mina lihtsalt loen seda lausetest välja?), teravmeelsus. Tundub, et on ilusti ületatud see raskus, mis võib tekkida, kui palju on öelda, aga sõnade arv piiratud.

Oli ka siin sügavmõttelisi lauseid nagu "Värvilises Mäes". Siinsed olid rohkem minu stiil, panid kohati (luuleraamatutele sarnaselt) imestama, et keegi nii hästi midagi sõnades seletada ja väljendada oskab, ja olid ka väga vahvalt joonistustega kokku viidud.

Vaat, see on umbes nii, nagu oleks antud mingi arv, näiteks üks. Tema väärtus on küll ÜKS, kuid inimestele on ta antud sellise keerulise paljutehtelise murdarvu kujul... mille õige lahenduse poole tuleb jõuda meil endal, oma eluga. Ja see on muidugi lõputult pikk tee. Aga ikkagi, kogu tarkus seisneb ainult taandamises ja üleliigse äraviskamises.  
See mõttekäik on tegelikult veel märksa pikem ja jõuab lõpuks kunsti juurde välja. (Pakun, et see on Pärdi enda tsitaat?)

Ka siin oli raamatu lõpus tegelaste galerii, kus figureeris mõnigi tuntud nägu. 

Ma ei tea, kas see päris esimene algupärane eesti graafiline romaan on, aga üks esimesi ilmselt? Pani kohe lati päris kõrgele. 



Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...