Otse põhisisu juurde

Detsembris loetud

Üsna kehvik kuu. Oh well.


Tillie Walden "Are you listening?"
Veel üks graafiline romaan. Sel aastal on neid päris palju kogunenud. Kaks tütarlast, üks 18-aastane, teine veidi vanem, satuvad üheskoos autoretkele maailmas, mis näeb välja nagu tavaline maailm, aga on natuke maagiline. Või kujutavad nad seda ette? Sest maagilised nähtused aitavad neil mõista mingeid asju enda peas, et eluga edasi minna pärast seda, kui halvad asjad on juhtunud.


Lucinda Riley "Tormiõde"
Lapsendatud naine, kes läheb oma bioloogilisi juuri otsima Norrasse. Leiab, et tema esivanemad on seotud Edvard Griegi ja tolle "Peer Gynti" esmaettekandega. Suht klots, üle 600 lehekülje. (Päris suure osa küll kuulasin hoopis audioraamatu kaudu.) Ühtlasi on see 2. osa sarjast, aga 1. osa lugematajätmine ei seganud. Lillat värvi raamat, selle eest kiidan. (Sisu nii palju ei kiida.)


Emily Henry "Beach read"
Kunagi kevadel kuulasin sama autori teist raamatut, mis jättis täitsa kena mulje. "Beach read" oli liiga ilane. Pluss mul juba hakkab üle viskama see liin, et mingi mees käitub nõmedalt, sest temaga on minevikus midagi halba juhtunud. Vanemad olid vägivaldsed või naine pettis või mida veel. Saan aru, et see pole üldse ebarealistlik, aga kuidagi väsinud värk. Siin raamatus on muidu kaks (konkureerivat?) kirjanikku, kes loomulikult leiavad hoopis armastuse. 


B. A. Sáenz "Aristotle and Dante dive into the waters of the world"
Järg raamatule "Aristotle and Dante discover the secrets of the universe", ilmus 9 aastat peale 1. osa. Idee on hea, huvitavaid tegelasi on (mõni küll kuidagi väga täiuslik), aga need dialoogid. Kas päriselt on olemas inimesed, kes kogu aeg kujundlikult ja luuleliselt ja diibilt räägivad? Kas on olemas 17-aastased, kes sel moel räägivad? Mina ei usu. 


Emma Straub "This time tomorrow"
Alice ärkab oma 40. sünnipäeval üles ja on ajas tagasi rännanud ja ärganud oma 16. sünnipäeval. Noh ja mis see kõik siis tähendab. Midagi originaalset just pole, aga kirjutatud piisavalt normaalselt, et päris halb ka pole. Viited mitmetele filmidele, kus on ajas rändamine teemaks. Tagatipuks on peategelase isa mingi kuulsa ajasrändamise raamatu autor.


Marjane Satrapi "Embroideries"  
Koomiks või graafiline romaan, ma ei oskagi vahet teha. Iraani naised räägivad omavahel juttu. To speak behind others' backs is the ventilator of the heart, ütlevad nad. Huvitav. 

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...
Postita kommentaar
Loe edasi »