Otse põhisisu juurde

Detsembris loetud

Üsna kehvik kuu. Oh well.


Tillie Walden "Are you listening?"
Veel üks graafiline romaan. Sel aastal on neid päris palju kogunenud. Kaks tütarlast, üks 18-aastane, teine veidi vanem, satuvad üheskoos autoretkele maailmas, mis näeb välja nagu tavaline maailm, aga on natuke maagiline. Või kujutavad nad seda ette? Sest maagilised nähtused aitavad neil mõista mingeid asju enda peas, et eluga edasi minna pärast seda, kui halvad asjad on juhtunud.


Lucinda Riley "Tormiõde"
Lapsendatud naine, kes läheb oma bioloogilisi juuri otsima Norrasse. Leiab, et tema esivanemad on seotud Edvard Griegi ja tolle "Peer Gynti" esmaettekandega. Suht klots, üle 600 lehekülje. (Päris suure osa küll kuulasin hoopis audioraamatu kaudu.) Ühtlasi on see 2. osa sarjast, aga 1. osa lugematajätmine ei seganud. Lillat värvi raamat, selle eest kiidan. (Sisu nii palju ei kiida.)


Emily Henry "Beach read"
Kunagi kevadel kuulasin sama autori teist raamatut, mis jättis täitsa kena mulje. "Beach read" oli liiga ilane. Pluss mul juba hakkab üle viskama see liin, et mingi mees käitub nõmedalt, sest temaga on minevikus midagi halba juhtunud. Vanemad olid vägivaldsed või naine pettis või mida veel. Saan aru, et see pole üldse ebarealistlik, aga kuidagi väsinud värk. Siin raamatus on muidu kaks (konkureerivat?) kirjanikku, kes loomulikult leiavad hoopis armastuse. 


B. A. Sáenz "Aristotle and Dante dive into the waters of the world"
Järg raamatule "Aristotle and Dante discover the secrets of the universe", ilmus 9 aastat peale 1. osa. Idee on hea, huvitavaid tegelasi on (mõni küll kuidagi väga täiuslik), aga need dialoogid. Kas päriselt on olemas inimesed, kes kogu aeg kujundlikult ja luuleliselt ja diibilt räägivad? Kas on olemas 17-aastased, kes sel moel räägivad? Mina ei usu. 


Emma Straub "This time tomorrow"
Alice ärkab oma 40. sünnipäeval üles ja on ajas tagasi rännanud ja ärganud oma 16. sünnipäeval. Noh ja mis see kõik siis tähendab. Midagi originaalset just pole, aga kirjutatud piisavalt normaalselt, et päris halb ka pole. Viited mitmetele filmidele, kus on ajas rändamine teemaks. Tagatipuks on peategelase isa mingi kuulsa ajasrändamise raamatu autor.


Marjane Satrapi "Embroideries"  
Koomiks või graafiline romaan, ma ei oskagi vahet teha. Iraani naised räägivad omavahel juttu. To speak behind others' backs is the ventilator of the heart, ütlevad nad. Huvitav. 

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...
Postita kommentaar
Loe edasi »