Otse põhisisu juurde

Detsembris loetud

Üsna kehvik kuu. Oh well.


Tillie Walden "Are you listening?"
Veel üks graafiline romaan. Sel aastal on neid päris palju kogunenud. Kaks tütarlast, üks 18-aastane, teine veidi vanem, satuvad üheskoos autoretkele maailmas, mis näeb välja nagu tavaline maailm, aga on natuke maagiline. Või kujutavad nad seda ette? Sest maagilised nähtused aitavad neil mõista mingeid asju enda peas, et eluga edasi minna pärast seda, kui halvad asjad on juhtunud.


Lucinda Riley "Tormiõde"
Lapsendatud naine, kes läheb oma bioloogilisi juuri otsima Norrasse. Leiab, et tema esivanemad on seotud Edvard Griegi ja tolle "Peer Gynti" esmaettekandega. Suht klots, üle 600 lehekülje. (Päris suure osa küll kuulasin hoopis audioraamatu kaudu.) Ühtlasi on see 2. osa sarjast, aga 1. osa lugematajätmine ei seganud. Lillat värvi raamat, selle eest kiidan. (Sisu nii palju ei kiida.)


Emily Henry "Beach read"
Kunagi kevadel kuulasin sama autori teist raamatut, mis jättis täitsa kena mulje. "Beach read" oli liiga ilane. Pluss mul juba hakkab üle viskama see liin, et mingi mees käitub nõmedalt, sest temaga on minevikus midagi halba juhtunud. Vanemad olid vägivaldsed või naine pettis või mida veel. Saan aru, et see pole üldse ebarealistlik, aga kuidagi väsinud värk. Siin raamatus on muidu kaks (konkureerivat?) kirjanikku, kes loomulikult leiavad hoopis armastuse. 


B. A. Sáenz "Aristotle and Dante dive into the waters of the world"
Järg raamatule "Aristotle and Dante discover the secrets of the universe", ilmus 9 aastat peale 1. osa. Idee on hea, huvitavaid tegelasi on (mõni küll kuidagi väga täiuslik), aga need dialoogid. Kas päriselt on olemas inimesed, kes kogu aeg kujundlikult ja luuleliselt ja diibilt räägivad? Kas on olemas 17-aastased, kes sel moel räägivad? Mina ei usu. 


Emma Straub "This time tomorrow"
Alice ärkab oma 40. sünnipäeval üles ja on ajas tagasi rännanud ja ärganud oma 16. sünnipäeval. Noh ja mis see kõik siis tähendab. Midagi originaalset just pole, aga kirjutatud piisavalt normaalselt, et päris halb ka pole. Viited mitmetele filmidele, kus on ajas rändamine teemaks. Tagatipuks on peategelase isa mingi kuulsa ajasrändamise raamatu autor.


Marjane Satrapi "Embroideries"  
Koomiks või graafiline romaan, ma ei oskagi vahet teha. Iraani naised räägivad omavahel juttu. To speak behind others' backs is the ventilator of the heart, ütlevad nad. Huvitav. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...