Otse põhisisu juurde

Robinne Lee "Idee sinust"



Nägin seda raamatut poes. Kaas püüdis pilku, sest andis põhjuse arvata, et tegelaste hulgas on muusikuid. Neist tahan ikka lugeda. Sisukirjeldus oli intrigeeriv. 39-aastane kunstigalerii omanik Solène läheb oma 13-aastase tütre saatjana kuulsa poistebändi August Moon kontserdile, kus programmi kuulub ka bändiga kohtumine. Üks bändi liige, 20-aastane Hayes, paneb Solène'ile silma peale. Nende vahel areneb salasuhe, mis muidugi ühel hetkel ka avalikuks saab.

  • Sisu 
    Ei saa salata, panin selle raamatu enne lugemist peas kuhugi "50 halli varjundiga" samasse kasti. Ja noh, mõneti ongi, sest vürtsikate stseenide ja vestlustega kokku ei hoita. Aga. Mida kaugemale lugesin, seda selgemaks sai, et ainult sellesse lugu kinni ei jää. 
    Siin on mitmeid külgi. Milline on suhe värske täiskasvanu ja temast poole vanema inimese vahel (muidugi rõhuga sellel, et just vanem osapool on naine). Või mida üldse kellegagi arendada õnnestub, kui privaatsus on kuulsuse tõttu olematu. Lisaks see, kuidas sinu suhted sind ümbritsevaid inimesi mõjutavad (proovi olla 13-aastane, kelle ema käib endast poole noorema maailmakuulsa lauljaga bändist, mida sa jumaldad). 
  • Stiil 
    Ei midagi enneolematut, aga piisavalt lobe, et 400+ leheküljega raamat ei veniks.
  • Emotsioonid
    Jah (erinevad, nii sisu kui sisuvälise osas).
  • Tegelased
    Raamatu alguses vihjab autor, et keegi on teda inspireerinud seda lugu kirjutama. Kohe varsti kohtume viieliikmelise Briti poistebändiga. Muidugi läks mõte kohe Harry Stylesi peale, kui Hayes mängu tuli. Ma ei ole selle ideega muidugi eriti originaalne. Olevat populaarne teooria lugejate hulgas. 
    Hayes oli huvitav kuju. Mõnes mõttes tüüpiline 20-aastane, mõnes mõttes tundus vanem. Oli päris palju juba kuulsusena elamisega kohanema pidanud. Ja mingid asjad jäidki tema puhul saladuseks. 
    Solène oli kindla plaaniga just sellisena loodud, nagu ta oli: enesekindel, edukas, teadlik, kirjelduste järgi väga veetlev. Kui ta oleks teistsugune olnud (noh, näiteks vaene ja õnnetu maha vaatav üksikema), oleks hoopis teistsuguse loo saanud.
  • Atmosfäär
    Luksuslik rikaste maailm. Suurlinnad, uhked majad, hotellid, kallid kaubamärgid (mida mainitakse pigem rohkem kui vähem). Ühtlasi palju juttu kaasaegsest kunstist, sest peategelane pidi olema usutavalt edukas galerist. Mind ei seganud brändid ja kunstijutt. Mõjus nagu selle maailma kirjeldamine, mitte suurustamine. 
  • Mõtete ärgitamine
    Suutis täitsa hästi raamatu laiemale ideele mõtlema panna. Ootamatult hästi. 
  • Lõpp
    Mulle sobis. Arvan, et nii võis minna küll.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Parem ei alusta, pahmeldus tuleks pikk. Lühidalt: parem lugeda seda inglise keeles.
Leidsin, et Robinne Lee on seni põhiliselt näitleja olnud. (Naljakas küll, aga mänginud ka paaris hallide varjundite filmis.) Ühtlasi tuleb raamatu põhjal film, kus peategelast mängib Anne Hathaway. Ma kujutasin teistmoodi teda ette, aga eks hea näitleja või iga rolli usutavalt mängida. 



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...