Otse põhisisu juurde

Robinne Lee "Idee sinust"



Nägin seda raamatut poes. Kaas püüdis pilku, sest andis põhjuse arvata, et tegelaste hulgas on muusikuid. Neist tahan ikka lugeda. Sisukirjeldus oli intrigeeriv. 39-aastane kunstigalerii omanik Solène läheb oma 13-aastase tütre saatjana kuulsa poistebändi August Moon kontserdile, kus programmi kuulub ka bändiga kohtumine. Üks bändi liige, 20-aastane Hayes, paneb Solène'ile silma peale. Nende vahel areneb salasuhe, mis muidugi ühel hetkel ka avalikuks saab.

  • Sisu 
    Ei saa salata, panin selle raamatu enne lugemist peas kuhugi "50 halli varjundiga" samasse kasti. Ja noh, mõneti ongi, sest vürtsikate stseenide ja vestlustega kokku ei hoita. Aga. Mida kaugemale lugesin, seda selgemaks sai, et ainult sellesse lugu kinni ei jää. 
    Siin on mitmeid külgi. Milline on suhe värske täiskasvanu ja temast poole vanema inimese vahel (muidugi rõhuga sellel, et just vanem osapool on naine). Või mida üldse kellegagi arendada õnnestub, kui privaatsus on kuulsuse tõttu olematu. Lisaks see, kuidas sinu suhted sind ümbritsevaid inimesi mõjutavad (proovi olla 13-aastane, kelle ema käib endast poole noorema maailmakuulsa lauljaga bändist, mida sa jumaldad). 
  • Stiil 
    Ei midagi enneolematut, aga piisavalt lobe, et 400+ leheküljega raamat ei veniks.
  • Emotsioonid
    Jah (erinevad, nii sisu kui sisuvälise osas).
  • Tegelased
    Raamatu alguses vihjab autor, et keegi on teda inspireerinud seda lugu kirjutama. Kohe varsti kohtume viieliikmelise Briti poistebändiga. Muidugi läks mõte kohe Harry Stylesi peale, kui Hayes mängu tuli. Ma ei ole selle ideega muidugi eriti originaalne. Olevat populaarne teooria lugejate hulgas. 
    Hayes oli huvitav kuju. Mõnes mõttes tüüpiline 20-aastane, mõnes mõttes tundus vanem. Oli päris palju juba kuulsusena elamisega kohanema pidanud. Ja mingid asjad jäidki tema puhul saladuseks. 
    Solène oli kindla plaaniga just sellisena loodud, nagu ta oli: enesekindel, edukas, teadlik, kirjelduste järgi väga veetlev. Kui ta oleks teistsugune olnud (noh, näiteks vaene ja õnnetu maha vaatav üksikema), oleks hoopis teistsuguse loo saanud.
  • Atmosfäär
    Luksuslik rikaste maailm. Suurlinnad, uhked majad, hotellid, kallid kaubamärgid (mida mainitakse pigem rohkem kui vähem). Ühtlasi palju juttu kaasaegsest kunstist, sest peategelane pidi olema usutavalt edukas galerist. Mind ei seganud brändid ja kunstijutt. Mõjus nagu selle maailma kirjeldamine, mitte suurustamine. 
  • Mõtete ärgitamine
    Suutis täitsa hästi raamatu laiemale ideele mõtlema panna. Ootamatult hästi. 
  • Lõpp
    Mulle sobis. Arvan, et nii võis minna küll.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Parem ei alusta, pahmeldus tuleks pikk. Lühidalt: parem lugeda seda inglise keeles.
Leidsin, et Robinne Lee on seni põhiliselt näitleja olnud. (Naljakas küll, aga mänginud ka paaris hallide varjundite filmis.) Ühtlasi tuleb raamatu põhjal film, kus peategelast mängib Anne Hathaway. Ma kujutasin teistmoodi teda ette, aga eks hea näitleja või iga rolli usutavalt mängida. 



Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Kuningannad 1925 - #4 Norra Maud

Norra kuninganna Maud (1869-1938) Maud Charlotte Mary Victoria sündis 1869.aastal, isaks tollane Walesi prints (ja hilisem Ühendkuningriigi kuningas) Edward VII ning emaks Taani printsess Alexandra. Seega olid tema vanavanemad (sh kuninganna Victoria) kõik monarhid.  Maud oli kõige noorem laps, tal oli kaks venda ja kaks õde. Üks vend oli tulevane kuningas George V. Lapsepõlves kutsuti Maudi Harryks. Ta oli väga elav laps, tema kasvatamist võtsid vanemad pigem vabamalt kui rangemalt. Vanaema Victoriale see väga ei meeldinud, aga no mis teha. Maud käis tihtipeale emaga tolle kodumaal Taanis kaasas, samuti Norras ja Vahemere kruiisidel. 1896. aastal abiellus Maud Taani kuninga Frederik VIII pojaga, st oma ema vennapojaga. Tolle nimi oli Carl. Kuni 1905. aastani elati peamiselt Taanis, aga Maudi isa Edward kinkis neile ka Inglismaal maja, et paari Inglismaa visiidid tihedad oleksid. Seal majas sündis 1903. aastal paari ainus laps Alexander. Pulmapilt (peale vajut...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...