Otse põhisisu juurde

Robinne Lee "Idee sinust"



Nägin seda raamatut poes. Kaas püüdis pilku, sest andis põhjuse arvata, et tegelaste hulgas on muusikuid. Neist tahan ikka lugeda. Sisukirjeldus oli intrigeeriv. 39-aastane kunstigalerii omanik Solène läheb oma 13-aastase tütre saatjana kuulsa poistebändi August Moon kontserdile, kus programmi kuulub ka bändiga kohtumine. Üks bändi liige, 20-aastane Hayes, paneb Solène'ile silma peale. Nende vahel areneb salasuhe, mis muidugi ühel hetkel ka avalikuks saab.

  • Sisu 
    Ei saa salata, panin selle raamatu enne lugemist peas kuhugi "50 halli varjundiga" samasse kasti. Ja noh, mõneti ongi, sest vürtsikate stseenide ja vestlustega kokku ei hoita. Aga. Mida kaugemale lugesin, seda selgemaks sai, et ainult sellesse lugu kinni ei jää. 
    Siin on mitmeid külgi. Milline on suhe värske täiskasvanu ja temast poole vanema inimese vahel (muidugi rõhuga sellel, et just vanem osapool on naine). Või mida üldse kellegagi arendada õnnestub, kui privaatsus on kuulsuse tõttu olematu. Lisaks see, kuidas sinu suhted sind ümbritsevaid inimesi mõjutavad (proovi olla 13-aastane, kelle ema käib endast poole noorema maailmakuulsa lauljaga bändist, mida sa jumaldad). 
  • Stiil 
    Ei midagi enneolematut, aga piisavalt lobe, et 400+ leheküljega raamat ei veniks.
  • Emotsioonid
    Jah (erinevad, nii sisu kui sisuvälise osas).
  • Tegelased
    Raamatu alguses vihjab autor, et keegi on teda inspireerinud seda lugu kirjutama. Kohe varsti kohtume viieliikmelise Briti poistebändiga. Muidugi läks mõte kohe Harry Stylesi peale, kui Hayes mängu tuli. Ma ei ole selle ideega muidugi eriti originaalne. Olevat populaarne teooria lugejate hulgas. 
    Hayes oli huvitav kuju. Mõnes mõttes tüüpiline 20-aastane, mõnes mõttes tundus vanem. Oli päris palju juba kuulsusena elamisega kohanema pidanud. Ja mingid asjad jäidki tema puhul saladuseks. 
    Solène oli kindla plaaniga just sellisena loodud, nagu ta oli: enesekindel, edukas, teadlik, kirjelduste järgi väga veetlev. Kui ta oleks teistsugune olnud (noh, näiteks vaene ja õnnetu maha vaatav üksikema), oleks hoopis teistsuguse loo saanud.
  • Atmosfäär
    Luksuslik rikaste maailm. Suurlinnad, uhked majad, hotellid, kallid kaubamärgid (mida mainitakse pigem rohkem kui vähem). Ühtlasi palju juttu kaasaegsest kunstist, sest peategelane pidi olema usutavalt edukas galerist. Mind ei seganud brändid ja kunstijutt. Mõjus nagu selle maailma kirjeldamine, mitte suurustamine. 
  • Mõtete ärgitamine
    Suutis täitsa hästi raamatu laiemale ideele mõtlema panna. Ootamatult hästi. 
  • Lõpp
    Mulle sobis. Arvan, et nii võis minna küll.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Parem ei alusta, pahmeldus tuleks pikk. Lühidalt: parem lugeda seda inglise keeles.
Leidsin, et Robinne Lee on seni põhiliselt näitleja olnud. (Naljakas küll, aga mänginud ka paaris hallide varjundite filmis.) Ühtlasi tuleb raamatu põhjal film, kus peategelast mängib Anne Hathaway. Ma kujutasin teistmoodi teda ette, aga eks hea näitleja või iga rolli usutavalt mängida. 



Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...
Postita kommentaar
Loe edasi »