See raamat äratas mu tähelepanu oma nime pärast. Livia on väga hea nimi. Mitte nii, nagu seda tavapäraselt eesti keeles öeldaks (liiiiiivia), vaid kõik tähed ühekordselt.
Livia (pikemalt Livia Drusilla) oli Vana-Rooma esimene keisrinna, elas just sel ajal, et sündis enne Kristust ja suri juba peale Kristust. Raamatus kirjutab vanemaealine Livia mälestusi noorpõlvest.
Mis ajalooõppimisse puutub, siis Vana-Rooma polnud kunagi nii huvitav kui Vana-Kreeka. Ja Vana-Rooma ei saanud kunagi ka sama tuttavaks. Seega lugema hakates ma Livia Drusilla kohta liiga palju ei teadnud. Ei ole seda "Rooma" seriaali näinud, kus ta vist tegelane on, ega briti kultusminiseriaali "I, Claudius". Näe, "Domina" on ka üsna hiljuti tehtud seriaal temast.
Saan aru, et nägemus Liviast on niuke kahetine. Ühest küljest suur rahvaaitaja, teisalt mõne arvates poliitiline intrigant, ka mürgitaja? Selle raamatu autori eesmärk on selgelt Liviat heast küljest näidata. Ikkagi naine, keda ajalugu mäletab, ja naine, kel oli teatav võim.
Polnud kuigi kiire tempoga raamat, pigem ketras vaikselt jutulõnga. Lugema hakates vist ootasin, et on kuidagi eepilisem. Igal juhul tuli lugedes mõte, et nii tavaline on. Samas ega konkreetselt öelda oska, kuidas saanuks eepilisem olla.
Üldiselt see raamat ajas mind segadusse. Seni ei saa aru, kas ta mulle meeldis või mitte. Ülihaarav nagu polnud, aga kas see peab üleüldise meeldivuse mõõdupuu olema? Problemaatiline koht oli see, et tükk aega ei saanud aru, mis põhiprobleem on. Livia elulugu küll, aga see nagu voogas lihtsalt. Kui olin läbi lugenud, siis vist sain aru põhiprobleemist.
See, kuidas mingeid roomlaste tavasid ja argielu kirjeldati, oli ju huvitav. Poliitiliste sündmuste ja intriigide osas oli ka üht-teist. Ehk ärgitab lugejat korra guugeldama midagi Vana-Rooma ajaloo kohta.
Minu jaoks on alati mõnevõrra veider lugeda ilukirjandust, kus tegelaseks on mõni väga kuulus ajalooline isik. Oo näe, Cicero tuli seltskonda ja ütles järgmised laused. Kuulsatele isikutele sõnade suhu panemine tundub nagu võimatu ülesanne, seda ei saa õigesti teha. Saan ju aru küll, et Napoleon oli ka tavainimene, kes kellegagi juttu rääkis ja ilmselt täitsa tavapäraste lausetega ka veel, aga... Ehk on asi selles, et tegelikult üldse ei kujuta neid isikuid ette rääkimas?
Kummalisena mõjus armastuse puhkemine ühe (või paari) vestluse järel. Pigem oli ehk tegu mingi idealiseerimisega, mis hiljem millekski muuks formeerus.
Viimases lõigus tagasi nimede juurde. Vana-Roomas toimuvat romaani lugedes tuleb natuke sama tunne kui vene romaani lugedes. Üks inimene ja kindlasti rohkem kui üks nimevariant. Õnneks siin asi kuigi segaseks ei läinud.
Kommentaarid
Postita kommentaar